T +11

Viimane päev Hiroshima's.

Viimaseks päevaks oli reserveeritud tuur Hiroshima Mazda muuseumis ja tehases. Taaskord tähendas see suhteliselt varajast ärkamist ning esmakordselt ka Hiroshima trammi kasutamist, et õigeks ajaks tehasesse jõuda. Yokogawa peatuses oodates juhtus aga midagi hämmastavat, üks rong jäi vahelt ära. Jaapani standardeid arvestades pidi kusagil küll mitu hukkunut olema, et selline temp läbi läheks. Õnneks olid meie sõidud väikese varuga arvestatud, seega väga kitsaks ajaga ei lähe. Sutsti läbi Hiroshima jaama, rongi vahetamata, Mukainada agulipeatusesse. Vahelt ära jäänud rongi üheks eeliseks tuli see, et esialgu planeeritud ümberistumine jäi ära. Ka Mukainada's esialgu agulina tundunud regioon ositus sootuks Mazda tehase hooneteks. Tehas ise on lihtsalt nii suur, et täidab terve piirkonna.

Tume ala kaardil on tehase ala

Tehase pikkus ühest otsast teise on üheksa kilomeetrit, ning kogu sõiduki valmimine disainist laevale pakendamiseni toimub sama aia taga. Siin on disainistuudio, savivoolijate töökojad, pleki pressimise liinid, kerekeevituse liinid, värvimine ning viimane koosteliin. Liini lõpuks sõidab tehase uksest välja täielikult komplektne sõiduk, mis laetakse Mazda enda sadamas laevale ning sõidutatakse kuhu tarvis. Kogi protsess võtab aega viisteist tundi sõiduki kohta ning kaheksa sellest on värvimistööd ja kuivamine. Tehase territooriumil on ka Mazda oma sild üle Ōta jõe delta. Toona ehitatuna oli see maailma pikim eraettevõtte enda sild. Tehase territooriumil on ka oma elektrijaam, kaks veepuhastusjaama, kaks tuletõrje depood, oma kool töötajate koolitamiseks ning oma liikluskorraldus.

Kere detailide pressimise protsess:

Tehase osast on külalistele ligipääs viimasele koosteliinile. Kahjuks fotosid siin teha ei lubata, kuid kirjeldatuna on see umbes selline nagu telekast ikka nähtud. Autod liiguvad laisalt liinil kus igas punktis väike jaapanlane sinne midagi juurde kruvib. Kuna sõidukid tulevad liinil läbisegi, hoolitsevad robotid liini kõrval, et masinalt visatakse ette õige klaas ja töötajatele pihku vajalikud jupid. Töö käib agaralt ja igas punktis suht monotoonselt. Ma eeldks, et kere kostamisel kasutatakse täisutomaatseid roboteid.

Muuseumi varamust ka mõned pildid. Esimeseks siis Mazda esimene masstoodangu mudel, kolmerattaline veok, mis oli populaarne enne ja pärast Hiroshima põmakat. Kolmas aparaat on Mazda esimene tarbesõiduk, ning viimane La Manche kestvussõidu võitnud vankelmotoriga superauto.

Esimene masstoodetud vankelmootoriga auto

La Manche võitnud Mazda

Tehas külastatud ja päev veel noor, otsistasime taaskord Itsukushima saarele minna. Seekord aga randa mitte kitaedele toiduseks. Ilm oli küll kergelt heitlik, aga kohale jõudes siiski päikeseline ning soe. Veemõnud said järele proovitud ja natuke ehk punast nahkagi juurde tekitatud.

Tänase päeva tipphetkedeks olid ka söögikorrad. Nimelt leidsime Hiroshima jaama kuuendalt korruselt väga ägeda restorani, mis valmistas hõrku liharoogasid. Lehma viil lisandite, salati ja riisiga oli lõuna ajal väga hea hinaga, alla tuhande jeeni. Õhtune üllatus oli natuke ebameeldiv, sest siis jäi riis ja salat tulemata. Seda tuvastasime ka teistes söögikohtades, et õhtused hinnad olid lõunastest kõrgemad või lisandite hulk piiratum. Aga tagasi liha juurde. Oi kui õrn, pehme ning mahlane. Jutud sellest, et Jaapanis lehmasid masseeritakse ja liha selle tõttu sedavõrd kallis on, vastavad siis tõele. Ma pole seda veel maininud, aga jah, liha on menüüdes pigem see kallima otsa kraam ning mida paremast lihast räägime, seda grandioosem ka hind. Kohati küündivad liharoogade hinnad viietuhande jeenini (umbes viiskümend eurot). Seekordse valikuga jäime väga rahu ning taaskord sai hea kõhutäiega magama mindud.

Päev edukalt õhtusse saadetud,
Teisipäev 12.07.2016 (Hiroshima)