Täna jätame selja taha Osaka ning sõidame Tokyo'sse. Järgmised neli ööd on minu reisikaaslastele viimased Jaapanimaal. Sealt edasi on mul paar päeva üksiolemist kuniks saabub teine vahetus Eestist. Loodan, et musta leiba ka mulle tuuakse.
Mahajäetavast kohast ka veel paar pilti. Siin olid meil siis ühesed toad, sest nii oli odavam kui kaheste tubadega.
Umbes poolele teele Tokyo'sse jääb ka Odawara linn. Odawara ise pole teab mis eriline koht aga koht kuhu siit saab, vot see on eriline. Hakone, unine ning pisike küla sügaval orus uduste mäetippude keskel. Sellisena ma seda kohta mäletan ja oms mälestustes ma pettuma ei pidsnud. Hakone on endiselt täpselt selline nagu ma teda mäletasin.
Et siia saada tuleb Odawara'st istuda väikese ning logiseva kohaliku rongi peale. Peatuseid enne sihtpunkti on mitu, ning osades neist tuleb meil oodata vastutulevat rongi. Kuna raudtee on ainult ühe rajaga saab kaks rongi teineteisest mööduda vaid jaamas, kus radu rohkem. Rongisõit on kogemus omatte. Kui rong Odawara majade vahelt välja saab ning kitsukesse jõeorgu keerab muutub vaatepilt trastiliselt. Ühest aknast paistab tõusev mäenõlv tiheda metsaga või üksikud majakesed raudtee ja mäeseina vahel. Teisest aknast avaneb vaade jõesängile, kitsukestele külakogumitele ning pilvedesse kõrguva mäeahelikule teispool orgu.
Hakone-Yumoto peatusest istume ümber onsen'i bussi mis meid otse neljakümne viie kraadise nurga all mäkke ning Hakone Yuryo onsen'isse viib.
Hakone Yuryo on võrreldes Kinosaki onsen'itega vähe tõsisem asutus kust ei puudu restoran, lõõgastusteenused, puhke ning tukastamise ruumid, saun ning sinna juurde kuuluv rituaal ja korralik külmavee bassein. Täielik kuurort, mida ta tegelikult on ja seda kõike vaid ümmarguselt neljateistkümne euro eest (eraldi iluteenused ning toitlustus pole hinna sees). Võimalus on rentida ka privaatset basseini kus saab segamatult aega veeta oma pere või kallimaga.
Valvelauast ostad endale onsen'i alale sissepääsu ning rendid yukata milles hiljem on mugav üldkasutatavates ruumiders ringi liigelda. Meeste ja naiste basseinid on loomulikult eraldatud ja erinevad sood saavad kokku puhkeruumides. Onseni ülesehitus on sama mis lihtsamatelgi asutustel: riietusruum, pesuruum, sisebassein ja välisbasseinid. Erinevus tuleb välja aga teenuse kvaliteedis. Ruumid on suured ning heas korras. Pesemiskohad eraldatud väikeste vaheseintega, et naaber ei pritsiks (pikk rivi toole ning pesukausse kraani ja duššiga, vahesein kahe istumise vahel), basseine on mitu erineva stiili ja suurusega ning loomulikult saun. Peale sauna saab end jahutada külmavee basseinis või välistes pesemiskohtades. Veesilmad on kas loduslikust kivist tiigikesed eraldatud sillakestega, traditsiooniline bassein kuristiku serval või üheinimese kuumaveetünnid kus võib sees kergesti magama jääda. Vee temperatuur sisebasseinis on kolmkümmend kraadi ning välisbasseinides nelikümmend kuni nelikümmend kaks kraadi. Ei ole teada kui soe oli vesi Kinosaki's kuid siin tundub see jahedam. Suure tõenäosusega aga selle tõttu, et Kinosaki's lõõmas päike. Siin oru ja metsade keskel on teperatuur aga jahe ning mõnda aega tagasi oli ka vihma tulnud. Õhutemperatuur ning pilvilisus mängivad onsen'i külastuses olulist rolli.
Saun on siin omaette nähtus. Lavaruum on avar ning meenutab väga soome sauna kui kõrvale jätta suur kokasaateid näitav telekas. Terve päeva vältel korra tunnis korraldatakse saunarituaal, kus spetsialist saabub aromatiseeritud vee ning suure lehvikuga. Saunas kõneleb ta natuke saunast ning peagi algavast protseduurist. Operaator laob paar kulbitit vett kerisele ning hakkab siis lehvikuga õhku ja aroomi rongi ajama. Nüüd on paras aeg kus pisikesed jaapanlased inisema hakkavad. Peale teist leiliviskamise seeriat lööb saunamees lehvikule tuurid sisse ja hakkab igale indiviidile kuuma tuult tegema. Õhu liikumine on tõesti kõrvetavam kui viha peks ning jaapanlased juba karjuvad. Nüüd on hetk kui paljudele pole lahkumine enam häbiasi. Peale viimast kapatäit vett kerisele tehakse veel üks ring tuult ning operaator tänab lõpuni vastu pidanuid. Kui eestlased nüüd ka veel leiliruumist ei välju, vangutatakse pead ja minnakse oma toimetustega edasi. Logeleme natuke veel vees ja pinkidel kus mulle kangesti lageda taeva all uni peale tikub. Kontrollajal kohtume puhketoas kus mitmes rivis saav tatami mattidel lebada ja tukastada. Esindatud on veel lamamistoolidega filmiruum ning eraldi puhektuba häbelikele naistele. Otsustame minna uuele ringlie ning seda ka peale teist kontrollkohtumist. Saunarituaal vajab ju veel osalemist ning mul on soolas alasti uinak uduvihmas. Oi elu on ikka ilus ja mõnus.
Lõpuks kui kõik on juba läbi küpsenud, istume taaskord bussile mis meid otse raudteejaama toimetab. Ühe ümberistumise järel oleme taaskord Tokyo poole vuraval Shinkansen'il ning võitleme magusa unega.
Meie uus peatumiskoht on traditsioonilises Jaapani stiilis tubadega kus magamine toimub tatami'le laotatud madratsitel. Mingi jama on aga vannikardinaga, mis staatilise elektri mõjul kümbleja selja külge kleepuvad.Peale mõningast joppimisi tuleb meistrimehe aru kasutusele võtta ning vannikardina asukohta muuta.
Taaskord on au ööbida Tokyo's,
Neljapäev 21.07.2016 (Hakone)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar