Täna jätsime maha oma esialgse residentsi Fukuokas ja seadsime suuna lõunasse. Järgmine öö saab ületatud Nagasaki linna embuses.
Mõned pildid ka eelpool kirutud peatuspunktist Fukuoka's. Tegu oli suhteliselt odava öömajaga, kus rätikud ning vetsupabergi tuli registratuurist ise küsida. Vannitarbed (seep, šampoon) laenutatakse ühisest korvist kuhu need tuleb hiljem tagasi tuua, ning tube tuleb enne lahkumist ise koristada. Nujah, eks see hind siis seda ka õigusta. Koht jättis odava ning vähehoolitsetud mulje.
Suur sissekäik (vaade ei ole mitte uksestv uks jääb veel tükk maad vasemale kus on ka vaip ja sussid, et toa põrandat ei määritaks).
Ilusad suured voodid ja ruumi on küllaga.
Vannitub - enam ei pea üks jalg vannis istuma.
Aga see on kõik juba õhtu ja linna peale pole veel pikemalt saanudki kui ainult sööma. Teekond siia oli see-eest pikk. Vahepeatuseks oli Yoshinogari vanaõhumuuseum kuhu sõit Fukuokast lühike, ainult nelikümend viis minutit ja üks ümberistumine. Nüüd kui lõpuks hakkasid kehtima ka meie rongipassid võib ümberistumisi teha palju tahes (isegi valesid). Esimesel neljal päeval Fukuoka's poleks passist suuremat abi olnud ja seetõttu lasime need aktiveerida vahetult enne edasi liikumist. Teekond Yoshinogarist Nagasaki'sse nõudis omakorda ühte ümberistumist ning poolteistkümmet tundi loksumist.
Yoshinogari vanaõhumuuseum andis päris huvitava pildi muistsete jaapanlaste elust ja olust. Näiteks jõudsin äratundmiseni, et väga see muistsete eestlaste elust just ei erinenudki. Olgu, meie poisid võitlesid küll külmaga kuid elati siiski samalaadsetes rehielamutes.
Madalad uksed ning ärapekstud laubad ja kuklad.
Rookatus (loe bambus) ning muldpõrandad. Elamu keskmeks tulekole toidu tegemiseks ning millegi siinmail olulise kuivatamiseks.
Külakesed ümbritseti aiaga ning vajadusel valati kutsumata külalised üle sõimu, noolte, odade ja toasooja sojakastmega. Rahvast valitses kohalik kunn ning rahva hingeelu eest posijad kes kõigest väest püüdsid järgmist maa värisemist ette näha ja selle vastu midagi ette võtta (enne kui kuningas arvanuks, et posijate endi pead võiksid õlgadel värisema hakata ja kaelast eralduda).
Veel mõned ilupildid küladest.
Tore tädike väravas oli väga abivalmis ning jutukas ja tõi isegi kaardi kust pealt palus meie saabumisriiki osutada. Samuti jagas ta meile heldelt Vietnami mütsikesi, et valged eurooplase endale kuuma päikesega liiga ei teeks (selleks oli muidugi juba hilja).
Pargi tagumises küljes ei puudunud väljapanek ka raketibaasist. Tegelikult oli tegu siiski kohaliku matmiskombestikuga, mille järgi koolnukesed aeti purki ja maeti väikese künka sisse.
Pargis ei puudunud ka laste mänguväljak aga sealt aeti mind kiirelt ära kuna väikeste jaapanlaste kasvuga võrreldes ei tahetud minu lapsemeelsuses uskuma jääda. Eks siis tuli edasi minna ja jälgida kuida üks noor ema kogemata paar ülisuurt kummipalli lahti päästis ja tugeva tuule tõttu neid sadu meetreid taga pidi ajama.
Vahepalaks ka natuke riisi ja lootoselilli.
Omapärane probleem millega me seni silmitsi oleme on oskamatus leida söögikohti. Kummalisel kombel suudame tuvastada ainult kiirsöögikohad kus enamus rupskeid on valmistatud õlis fritüürituna või siis pubid, kus toiduvalik õige kesine. Ei teagi milliseid kohti või kust täpselt otsida. Viimane seiklus - õhtusöök Nagasakis - tõi kaasa naerupahvakud köögipoolelt kui meie tellimust nähti. Valisime välja mitu taldrikutäit huvitavaid roogasid aga nagu hiljem selgus olid kõik need vist snäkikesed õlle kõrvale. Aga noh, igasugused liharoad ning pelmeenikesed olid ainsad menüüs mis kohe välimusega ära ei ehmatanud ning ramen'it ei jõua ka iga päev luristada. Eks me otsi aga uusi kohti edasi lootuses, et satume lõpuks ka mõnda päris restorani.
Aga homme läheb lahti Nagasaki avastamine,
Teisipäev 05.07.2016 (Yoshinogari)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar