Esimene päev Fukuoka's on saamas lõpusirgele. Kolmekümne kolmas tund ärkvel olemist on läbi saamas ning pea hakkab hoopis erkaamaks muutuma kui tunde viis või kuus tagasi. Lennukis magamine minu jaoks on paras piin: kitsas jalaruum, sobimatu kaelatugi ning kõver selg - sedasi und ei tule. See-eest sai pikemalt juttu puhutud ühe sakslasega, kes aastakese Jaapanis elanud ning teadis jagada omi kogemusi rongipiletite ostu, söögikohtade valiku ning kohalike puuduste kritiseerimise osas. Aeg möödus toredalt.
Maandudes oli ilm ilus, päike säras lagipähe ning kraade suisa kaks rohkem kui põrgus. Temeratuuri oli tegelikult ainult kolmekümne ringis kuid tugev tuul ja niiskus teevad selle talutavamaks. Maandumisel praktiliselt rebenenud parem trummikile kõrvale jättes võis veel tuikava valu kiuste ilma nautima hakata.
Huvitav detail jaapanlaste juures on see, et ligipäsu lenujaamale jalagteede näol vist esimeses faasis ei ehitatagi. Igatahes meie endi viga oli kohe mitte esimese ettejuhtuva bussi/takso peale istuda. Sedasi teostasimegi siis jalgsimatka kusagol poole tunni jookaul enne kui lennujaama territooroumilt välja saime.
Linn ise on aga võrratu. Unine miljoniküla (pooleteise miljoniga tegelikult kui nüüd aus olla) peenikeste-kitsukeste tänavate ja arvutute söögiputkadega.
Kahju ainult, et esimese hotelliga seekord ei vedanud ning kõik mõõdud on kohalike järgi paika pandud. Dušši all külge keerates võib küünarnukkidega läbi seina koridori lõhkuda ning potil tuleb istuda üks jalg vannis ja pea vastu ust, kael kõveras.
See-eest on linnas söök hea. Söögiputkadega muidugi on see jama, et väiksemates esindustes on inglise keele oskus nullilähedane ning piltlikud menüüd puuduvad. Mingisuguse söögisoovi saab aga käte ja jalgadega selgeks tehtud ja supp kantakse ikkagi lauale.
Õhtueel paar ringi veel hotelli ümbruses ning pimeduse varjul sammud lähima künka otsa linna vaatlema ja õhtu ongi lõppenuks loetud.
Head ööd,
Reede 01.07.2016 (Fukuoka)
Laik
VastaKustuta