Aitab Fukuoka tänavatest. On viimane aeg sulav asfalt oma taldadelt kraapida ning külatolmu hingama minna. Ühesõnaga, vaatame mis suurlinna küljeall toimub. Sihtkoht Dazaifu - endine Kyushu saare administratiivkeskus, nüüd unine väikelinn mägedega ümbritsetud orus.
Esimene peatus - kaubatänav ja Tenmangu pühamu. Suureks üllatuseks on Dazaifu populaarne turismimagnet. Tänavatel voorib busside kaupa Hiina ja Korea hirmlärmakaid turiste, kes oma enekahulluses pahaaimamatuid möödakäijaid endlikeppidega invaliidideks peksavad. Talumatud turistid, püsigu parem kodus.
Aplad Koi'd ootamas palakesi turistidelt. Meie seekord helded ei olnud.
Saamaks rahu pidevatest küünarnuki hoopidest võtame suuna mägedesse. Vaevalt sinna nii palju turiste tee leiavad. Ja oh imet, nii ongi, oma edasistes matkades mägede vahel ei silmanud me mitte ühtegi turisti.
Kuna tasast orupinda on vähevõitu võetakse ehitusinsenerismist viimast. Iga plats mis on vähemalt kuue ruutmeetri suurune ja mille kalle ei ületa seitsekümmet kraadi on ehitamiseks hea küll. Lisa saab lõigata mäe küljelt või teiselt poolt jalgadega toestades.
Iga väiksemgi sopike on täis ehitatud, isegi kui pead naabri varbaid silmade kõrgusel taluma.
Esimene katse Mizugameyama otsa ronida viis hoopis üksildase budistliku templini. Tee üles oli kitsuke ja libe. Vihma juba sabistas ning taevas lubas ainult lisa. Taaskord tuleb mainida, et siinmail pole vihm tülinaks, vaid pigem teretulnud kosutus.
Mis siis ikka, tagasi mäest alla ja ehk veab teise teega rohkem. Teekond Mizugameyama tippu viis loogeldes üle mitme tõsiseltvõetava tammi. Selgus, et hiiglaslikke veehoidlaid Daizafu't ümbritsevatele nõlvadele on ehitatud ohtralt. Eesmärgiks siis tulvavete linna voolamise reguleerimine. Vihmaperioodidel hakkab oru neljast küljest vett ohtralt alla tulema ning selle ärasuunamine oru põhjas paiknevast linnast pole just kõige kergemate killast ülesanne.
Viimase ponnistusena tippu jõudmiseks tuli ronida üles mitmest õige järsust ning kõrgete astmetega trepist, paarist libedast kaljuseinast ning köiejupist. Tipp ise tagasihoidlikud 212 meetrit.
Kuna nüüd tagasi minna oleks patt, saab liikuda ainult edasi. Kõrgemale see tipp enam ei tõusnud, kuid see-eest leidsime laheda driftimehe unistuste tee.
Tagasi mäe jalamile ning uusi seikluso otsima. Hooned on endiselt tihedasti kokku pakitud.
Enne järgmist tõusu väike peatus linna teises otsas, seitsmendal sajandil loodud administratiivhoonestu varemetel, mis tegelikult pole muud kui paar rida ümmarguseks tallatud kive.
Riisipõlde paarkümmend meetrit kõrgemal võis ka põnevamateks pidada.
Kuna põletav päike hakkas ajurakkusele juba kergelt surmavaks muutuma tundus järgmine tõus Sakamoto nõlvadel puhta õnnistusena. Nimelt väitis kaart metsavahel järve olevat ning väike suplus teeks olemise palju paremaks. Kahjuks oli tegu järjekordse paisuga mis aiaga eraldatud ja tungivad sildid väitsid, et tapjakilpkonnad veavad iga sõnakuulmatu ujuja vee alla. Mõned kümned meetrid ülesmäge saab ligi aga paisu toitvale ojakesele, kus enesevärskendus on kohustuslik.
Ajukäärud jahutusega lepinud, püüame hallollust korra veel ühe tõusuga üllatada (jalad, need on juba ammu mõistlikust dialoogiat keeldunud).
Aitab siis kah. See tipp jääb viimaseks ning aeg on taas laskuda tihedamatesse ning kahjuks ka soojematesse õhumassidesse.
Päeva peale sai kokku ka kolm kontakti kohalikega. Esimene linna vahel vihmasaju varjus kus üks ülimalt murelik daam tuli uurima ega me eksinud pole. Kõike seda muidugi sõnakestki inglise keelt oskamata. Teine kontakt trehvas Sakamoto nõlval kus suvaline tervisejooksja uuris kas oleme ameerikamaalt siia saabunud. Ja kolmandaks oli väike poiss Tofuro-mae jaamas kes samuti sõnakestki võõrkeelt ei tundnud kuid valge inimese ilmumine andis piisavalt julgust jututama tulla.
Kuna tegu on viimase ööga Fukuokas, otsustasin seda tähistada kohaliku kiirnuudli roaga.
Pakk lahti ja keev vesi peale. Neli minutit ootamist ning kavalast kurnamissõelast kausi servas saab vee välja valada.
Sojakaste väikesest kotikesest peale valada ja valmis ta peakski olema. Voilaa.
Tulemus: õige sitt. Ei no söödav ta on, aga ei midagi nauditavat. Kastme esimesed aurud (tuvastmata jäi kas koostisosaks oli äädikas või sinep) pani silmist vee jooksma ja kopsud verd köhima. Lihatükid meenutasid rohkem koeratoidu läbiligunenud krõbuskeid kui liha. Aga mis ma virisen, kõht sai ju midagi täis ja asjad pakitud. Homme on järgmiseks peatuseks Nagasaki.
Adjöö,
Esmaspäev 04.07.2016 (Dazaifu)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar