Nagu jutuks oli, siis festivalile trügida oleks natuke liiast. Selle asemel kasutaks aga ära võimaluse kus mõned teised asutused on pidustustel viibivate inimeste võrra vähem koormatud. Nii võtsime sihiks Oskaka akvaariumi. Jaapanlasi oli seal tõesti pidustuste tõttu vähem aga see-eest saime topelt koguse hiinlasi. Need sindrinahad ronivad igale poole ja on nahhaalsed ka veel. Trügivad, astuvad objektiivi ette ja karjuvad. Eriliseks üllatuseks kujunes aga üks täiesti Jaapani soost tross, kes kukkus trügima ning ronis rivis ettepoole. Ta sai aga paraja palga kui joogipoolist avades osutus surve pudelis arvestatust märksa suuremaks ning meil õnnestus pritsida väljuva karastusjoogi joaga üle ka ette trüginu selg. Karma is a bitch.
Nüüd aga väike lisa minu toidublogi rubriiki, mida ma olen märkamatult teiste teemade vahel arendanud. Täna siis räägime mida mitte süüa. Roog nimega Gyudon, loomaliha riisil, peaks iseneset vägagi hea pala olema. Riisi ja lihaga väga mööda ju ikka panna ei saaks aga võta näpust. Meeles peab pidama hinda ning sellest tulenevaid võimalikke järeleandmisi. Nimelt oli siinne liharoog suhteliselt hea hinnaga, mis aga tähendas, et kasutatud loomaliha tundus olevat nülitud kas loomulikku surma surnud lehma seljast või siis väga vale koha pealt. Liha vintskuse tase ning läbinärimatute sektsioonide arv ületas igasugused piirid. Ainuke korralikult söödav osa oli riis ning juurikad. Lihast osa oli füüsiliselt tarbimatu ning kõrvale serveeritud vee puhul oli väheke liialdatud kloorilaadsete lisanditega.
Tagasi akvaariumisse siis. Asutus iseenesest suur ja tore ning kuulduste järgi üks Jaapani suurimaid oma tsisternide mahult. Tõsi maja keskne paak oli tõesti suur, et lasta tolle pirakamail elukal, vaalhail, vabalt külge keerata. Samas oli eluruum tolle looma jaoks siiski sedavõrd väike, et samast aknast ujus ta mööda iga paari minuti järel nagu Osaka siseringi rong samast peatusest. Enamus akvaariumi koridori pikkusest tiirles erinevatel tasapindadel kogu aeg selle sama paagi ümber, mis jättis illusiooni paljudest erinevatest tsisternidest. Lähemal uurimusel said aga aru, et sisu on täpselt see sama mis mitukümmend meetrit ja kolm kurvi tagasigi oli. Väiksematel kaladel oli ruumi küll kuid pingviinid, saarmad, hülged ning delfiinid näisid kitsikust tundvat.
Enne tõsiste väljapanekute lõppu pisteti vahepalaks ka lastele mõeldud Nemo leidmise filmi teemaline väljapanek sarnaste elukatega ühes akvaariumis ning päris lõpuks ka kala sügamise passein. Nimelt võis iga soovija ise käed vette ajada ning rai või väikese hailise kukalt kratsida, eeldusel, et ta tolle kätte sai. Hailistega tundus asi lihtsam olevat, nad olid hiinlaste poolt juba nii uimaseks litsutud, et lebasid basseini nurkades ning neid võis ilma suure vaevata käe ja basseini põhja vahele pressida. Raidega oli asi keerulisem, nende pikem mälu hoidis neid basseini servadest kaugemal ja päästis seega turisti raske käe alla sattumisest. Kavalad bassenipidajad olid seda probleemigi ette näinud ning selle tarbeks oli rumi teises otsas kausikesed paari laiba küljest rebitud jupiga, mida võis vastavalt soovile mudida ja kala tunde kätte saada.
Peale akvaariumi külastust võtsime ette julgustüki ning ronisime Jaapani madalaima Tenpō mäe harjale. Tõusu kõrgus, tervelt neli ja pool meetrit, olid üleootuste rasked ning õhk tipus kopse põletavalt hõre. Vältimaks tõsiseid terviserikkeid tegime kiire laskumise ning viie sekundiga olime taas inimesele talutavas kõrguses.
Tagasiteel Osakako'st põikasime läbi ka Jaapani kurikuulsaimast paigast Shinsekai'st. Jaapani standardeid arvestades on see üks äärmiselt ohtlik paik kus pidi toimetama Osaka ainuke kodutu ning raudteejaama taga olevat keegi kuulduste järgi kunagi prostituuti silmanud. Eestit võrdluseks tuues oleks tegu siis Presidendilossi esisega vahtkonna vahetuse ajal.
Tänavad olid üllataval kombel puhtad, kodutud ja prostituudid meid hordidena ei rünnanud ning olemine oli suht sama nagu siit kilomeetri kaugusel asuvas Den Den Town'is. Piirkonna sümbol Tsutenkaku torn oli aga kurjamitest nii pilgeni täis, et ootama oleks pidanud vähemalt viiskümend minutit ning kellegi ennetähtaegset tornist lahkumist olnuks liiast loota. Niisiis vaatasime hoopis uue tüdrukute pundi eriliselt häälest ära esmaesinemist üldnimetajaga kakofoonia.
Tagasitee läks jälle läbi Dotonbori. Jaamast haarasime kaasa jälle hunniku saiakesi ning siirdusime kodubaasi.
Homme tuleb pikem tripp,
Pühapäev 17.07.2016 (Osaka)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar