Täna on taaskord aeg kokku saada oma klassikaaslasega. Korjan hommikul kokku oma kodinad, pakin joogipoolise (läheb ronimiseks) ning jätan teistega Kyoto jaamas hüvasti. Kummalisel kombel olen ma ainuke kellel mägesid nähes silmad särama lähevad ja igale poole otsa ronida tahab. Teised püüavad pigem merepinna lähedale hoida. Jätan siis teised Kyoto raudteemuuseumis omapead toimetama ja sõidan ise edasi Inari jaama.
Fuhimi Inari pühamu Inariyama jalamil on tuntud oma suure hulga torii väravate poolest, mis on püstitarud ettevõtete ning eraisikute annetustelt. Mäe tippu viival teel on väravaid kokku mitu tuhat. Aina juurde lisatavad väravad on loonud pühamust peaaegu mäe tipuni väravatest tunneli.
Teisipäevase päeva koht on turiste suhteliselt talutavas koguses. Mäe jalamil templi väravate ümber on sagimist rohkem kuid mida kõrgemale ronida, seda hõredamaks jävad hiinlased ja endlikeppide hoobid. Võtame kohe suuna üles kus on väheke rahulikum.
Mägedes leidub ohtralt pisikesi pühamutega lõppevaid rajasopikesi. Kohti tuleb hoog maha võtta ning lehtede vahele piiluda, kunagi ei tea millal võid leida väikese peidetud kosekese või imepisikese kohalikule mäevaimule pühendatud pühamu.
Tagasitee mäest ala võtsime tuldust erineva ning lõpetasime mingil võõral matkarajal, mis ristus tsivilisatsiooniga peatusevahe eemal saabumispunktist.
Selle tsikaadi surinamootor on vaibumas
Veel üks huvitav detail Jaapani kohta. Soojal ajal ärkavad igas väheki rohelust omavas kohas tsikaadid, sirtsulaadsed putukad, kes mitte ei sirista vaid ragistavad kõrvulukustavalt nagu rellakate koor. Kes on kunagi mõnda slice-of-life stiilis anime't näinud on vast imestanud miks suvestseenides mingi konstantne kärin tausta täidab. Seda need pirskad tiivulised teevadki. Sellise konstantse taustamüraga harjub lõpuks ära kuid kohati kus tsikaatide konsentratsioon järsult kasvab, muutub lärm väljakannatamatuks. Samuti on tsikaatide heli väheke erinev kõrgusvöötmeti. Mööda mäge ronides tundub taustamuusika järsu muutuse tõttu nagu oleks just arvutimängus level edasi jõudnud või algamas on viimase pahalase võitlus.
Söögiprobleemid lahendasime täna söö palju jaksad liharestoranis. Lõuna pikkus on 60 minutit, selle aja jooksul saad juurde tellida nii palju liha ja muud kraami kui süda lustib. Juba lihadele rakendus mitu kvaliteedi astet: sealiha, valitud sea ja loomaliha, koduse farmi sea ja loomaliha, ülihea liha jne. Võtsime oma komplekti kusagilt sealt vahelt ning istusime lauda. Laua keskel asetseb pott keeva veega kus sees saad ise valmistada liha ja lisandeid. Kuna liha lõigatakse siin imeõhukesteks viiludeks tarvitseb lihalõik vaid sekundiks paariks vette kasta kui valmis ta ongi. Maitse järgi kastad valminud liha kastmesse ja suhu ta rändabki. Lisandite näol on saadaval riis ning kõiksugused seened, juurikad ning tofu, mida võid samuti keevas vees vaaritada. Liha on ülidamalt hea ning eriti õrna struktuuriga. Väga hea oli võrrelda menüüs erineva kvaliteediga liha pilte. Kui kõige odavam meenutas meie poeliha kus silmnähtavalt on tuvastatav peki ning tai riba, siis iga samm kõige kallima liha suunas kadus pekk tai sisse ära kuni otsest vahet kahe tsooni vahel pole. Kõige kallimal lihal on justkui tai ja pekk segamini klopitud. Ilmselgelt on arusaadav, et lehmade mudimine ning massaaž tasub ennast ära. Tellisime esialgsele portsule veel kahel korral lisa ning pugisime lihast ennast pilgeni täis. Tõsiselt hea piduroog oli.
Peale sööki siirdusime Kyoto Nishiki turgu kiikama. Turg on siinmail nagu meilgi, pikk vahekäik lettidega kahel pool ning vilgas kauplemine käimas. Erinevus seisneb vaid müüdavas kaubas. Kui meil võib turult osta redist, kaalikat ning kuivanud räime, siis siin on letid täis värsket kala, elusaid kalmaare ja kaheksajalgu ning kinni teibitud sõrgadega krabilisi.
Ostan veel mõned suveniirid ja jätame sõbraga hüvasti. Tal ka täna veel toimetamist ning ei taha teist pikalt kinni hoida? Lepime kokku, et järgmine kord kohtudes saame ehk ka mõned kohalikud punti meelitada ning koos karaoke'sse või mixser'itele minna (tutvumisõhtud kus laudkonnas saavad kokku võrdne arv mehi ja naisi, et uusi tutvusi luua). Ise võtan suuna veel läbi turu, et Kyoto lääneküljel kätte juhatatud bambusetihnikut näha. Tänavate vahel jääb mulle silma üks huvitav suitsetamise vastane üksus, kes patrullib tänaval koni imejaid ning lähev taob nad siis rentslisse. Sarnane organisatsioon nagu meie Odini sõdalased.
Paistab, et Jaapanis hakatakse ka suitsetamist üha enam reguleerima ning suitsetamise kohti jääb aina vähemaks. Paljudes rongides näiteks puuduvad suitsetajatele mõeldud ruumid täielikult.
Kohalejõudmise ajaks on kell juba hiline. Näen ära Tenryuji templi ning pargi kust äge loodus alguse saab kuid seekord kaugemale minema ei hakka.
Ja vaata imet, peale lõunat pole siiani kõht veel tühjaks läinud. Õhtusöögiks lepime millegi väikesega ning sõidame tagasi Osaka'sse.
Teisipäev 19.07.2016 (Kyoto)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar