Seekord on aeg maha jätta Hiroshima, järgmine peatus Osaka. Kuna tee peale jääb imeilus Ōkunoshima saar ja Osaka hotelli check-in algab alles kella neljast, tõusimegi koos kuke ja koiduga, et marsruudil plaanitud peatus teha. Hommik algas muidugi jälle paduvihmaga. Kuna nagunii poleks Hiroshima's midagi sellise ilmaga näha saanud, panustasime kõik lootused saare külastusele. Ehk jääb see vihm ikka järele. Kilekeebid selga ja jaama poole teele. Ka vastu tulevad valged turistid naersid meie leidlikkuse või totra välimuse üle.
Esimene äpardus saabus Mihara jaamas, kus me pidanuks Shinkansen'i kohaliku liini vastu vahetama. Rongi ajad olid internetist ilusti juba ette kogutud ja seega leidsime ka õige perrooni ilma vaevata. Esialgu küll üllatas pime tabloo peade kohal aga kuna teadsin, et rongid nõutud suunas väljuvad vaid kord tunnis, siis ehk ei hoitagi tabloosid kogu aeg töös. Kui aga rongi saabumise aeg möödus ilma rongi saabumata, süvenes tunne, et midagi on tõesti mäda. Jaama uurima minnes selgus, et rongid tollel liinil on asendatud ajutiselt bussidega. Järgmine väljub aga enam kui tunni pärast. Kurat, nüüd kaotame saarel veedetavast ajast. Oleks siis kohe lolli turisti mänginud ja küsima läinud, mitte rongigraafiku järgi toimetanud. Ootasime siis selle tunni ja sõime kohvikus saiakesi, tõsisemad söögikohad olid veel kinni. Kusjuures Jaapani saiakesed ja koogikesed on ülihead. Nad oskavad tainast valmistada väga õhulise ja kergena, mis paneb pea iga saiakese suus sulama.
Tund läbi, saime oma bussi peale ja sadama poole teele. Bussist väljudes läks mõni minut, et õige sadamasse suunav silt leida ja kaile jõudmise hetkel oli praam just väljunud. No pole hullu, võtame järgmise, sest graafiku järgi neid ikka liigub. Aga tutkit, ahvid on kaks järgmist praami remonditööde tõttu liinilt maha võtnud. See tähendab aga kahte tundi ootamist, enne kui uus teele asub. No mida kuradit, probleem probleemi otsa. Nüüd on juba tahtmine kogu asi sinna paika jätta ja edasi Osaka'sse sõita. Ka üka Poola paarike jõuab peale meid sadamasse, kellele siis halbadest uudistest teada anname. Ega nemadki õnnelikud pole, aga istuvad siiski maha ja hakkava oodates midagi nosima. Ilm on vahepeal natuke selginenud ja lootust selgele taevale on. Teeme mõned arvutused ja leiame, et kui nihutme Osaka hotelli jõudmist viimase piirini, saaks saarel siiski mõnda aega toimetada. Ootame siis ikkagi selle kaks tundi ära. Fakt, et sadamas pidevalt Hawaii ukuleelelugude popurriid mängitakse ei tee ootamist sugugi paremaks. Paha hakkab juba peale poolt tundi. Vahepeal saabuvad ühed kutid Tsehhist ja Slovakiast, kes samuti jäävad ootele. Poisid on just tulnud Fuji mäelt, ning jagasid oma kogemusi. Järgmine reis võtan selle tembu ka ikka ette, olgu siis ronimiskaaslane käepärast või mitte.
Lõpuks saabub ka kauaoodatud praam ning teekond saarele algab. Muideks unustasin vist mainida, mis Ōkunoshima saarest nii erilise teeb. Nimelt see on jäneste saar. Terve saar on paksult asustatud poolmetsikute jänestega, kes elavad looduses, kuid inimest ei karda.
Legendi kohaselt päästsid jänesed saarel valla teise maailmasõja lõpul seal töötanud mürgigaasi vabriku töötajad. Kuna sõda sai läbi polnud tehasel enam mõttet ja katsetuseks kohale toodud jänesedki ülearu. Teise legendi kohaselt päästsid jänesed ekslikult valla saarele tulnud koolilapsed, kes tegid sellega alguse jäneste epideemiale. Olgu tõde mihuke tahes, tänapäeval on saare põhiline popullatsioon jänesed.
Praamilt maha astudes jooksevadki puht ehtsad pikakõrvalised meile vastu nagu koerakutsikad. Kõik saabunud välismaalased karjuvad kui ühest suust "cute" ja kohalikud "kawaii". Rõõmuhõisked asenduvad peagi siit ja sealt kostuvate karjetega kui jänesed toidumoona haistavad ja oma pikade küüntega mööda saabunute sääri üles püüavad ronida.
Kougime sadamast ostetud jänesemoona välja ja hakkame pikakõrvalisi toitma. Jutud levivad aga kiirelt ning õige pea on jäneste parv meie ümber õige suur. Paarist jänesest kes sülle ronides palukest paluvad saab peagi mõrvarlik hord pikakõrvalisi, kes oma toitja koheva karusnahkse teki alla matavad.
Otsustame saarele ringi peale teha, ning sõjaaegsed varemed üle vaadata. Esimene peatus on elektrijaam. Ka siin töötavad turbiinide kalla vaid jänesed. Ninad pikad ootavad nad maiust, muidu ähvardavad elektri kinni keerata.
Saarel on teisigi mahajäänud sõjaaegsed rajatisi. Mitmed kahuripesad, mürgigaasi tsisternid ja katsepolügonid.
Teispool saart on rohkem tänapäevasemad rajatised puhkamise eesmärgil. Tenniseväljakud, golfiväljak, telkimisplatsid, hotell - kõigi nendega tulevad baasvarastuses kaasa ka jänesed. Saar on ilus ning enama aja olemasolul oleks võimalus matkata ka saare keskele mägedesse. Mine sa tea milliseid jäneseid veel sealt leida võib. Igal pool kus istud või astud, kalpsavad rõõmsad sellid sulle järele. Kui aga maha istud on paari minuti möödudes visamad su süles ja tragimad juba õlgadele roninud.
Väike mägironija
Saigi üles
Saarelt lahkumisega läheb õnneks kõik hästi ning bussgi korjab varakult reisijaid jaamas peale. Tagasi Mihara'sse ning Shinkansen'iga Osaka poole. Aga mis te arvate, mis meid Osaka's ees ootab. Õige, veel jamasid. Nimelt on keegi otsustanud oma elunatukese rööbastel lõpetada ja kõik Shin-Osaka jaama rongid on hilinenud kolmkümmend või nelikümmend minutit. Kuna rongidel aga otseseid liininumbreid küljes pole nagu meil, siis graafikuväliste rongide tuvastamine on võimatu. Kuna reeglina käivad kõik rongid sekundi pealt peab vaid õiget suunda teades tabloodelt kellaaja järgi rongi leidma, nüüd aga kellaajad ei kehi, ühe perrooni ääres tulevad rongid suvalises järjekorras ja kuraditki sa aru saad millise peale istuma peaks. Pika ootamise ja jaamatöötajaga suhtluse järel saame lõpuks õigele liinile ja hotelli poole liikuma.
Hotell kannab nime For Leaves Inn, ning logol on neljaleheline ristikhein. See jääb sulle endale välja nuputada, kas nimi on taotuslik või on tegu kirjaveaga. Vastuvõtus on kaks vanemat härrasmeest, kes kahesse inglise keele välja võluvad ja meile nelja toa asemel kolme võtmed eraldavad. Oma paberite ettenäitamisel ja selgitamisel, et ikkagi neli tuba, kratsivad mehed pead ja jopivad omas keeles. Lõpuks leitakse ka neljas tuba ja läheme sõpradena lahku. Koht on ikka suht rott. Sarnane meie esimese kohaga, aga natuke veel hullem. Tuba hetkel kirjeldama ei hakka aga üks paras uberik ta on. Vähemalt ei pea siin diivanil magama ning hommikul seljavaluga ärkama.
Kell on juba peaaegu südaöö. Viskame asjad nurka ja lahkume toitu otsima. Paljud kohad on juba suletud või sulgumas aga ühe väikese ramen'i kohakese leiame. Töötajaid on siin ainult kaks, kergelt vintis kokk ja tema naine. Kokaonu juhatab meid kohe lauda ning inglise keelt oskamata on ta siiski harjumatult abivalmis ning püüab kõike käte ja jalgadega seletada. Naisterahvas oskab natuke rohkem keelt ja tunneb kogu aeg muret, et kas meil kõik hästi on. Natuke peale meie saabumist sajab seni täiesti tühja saali veel kaks selli sisse ning tellivad toidud. Vanamees on õnnelik. Ju see vastab ikka tõele, et valge mees söögikohas tekitab usaldust ja meelitab kliente juurde. Toidud on väga head ja vastastikuste tänusõnade saatel kaome öösse. Siia peaks teine kordki tagasi tulema, hea armastusega valmistatud toit ja hubane koht.
Head seedimist,
Kolmapäev 13.07.2016 (Ōkunoshima)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar