Kätte on jõudnud päev kus Narita's maandub järjekordne lennuk pardal kahe eestlasega. Hommikul saan sõnumi, et maandumine õnnestus ning reisilised on minu poole suunduval rongil. Söön hommikusöögi ning kolan natuke netis kuniks avastan, et taaskord ei õnnestu mul ennast kaardil kuidagi positsioneerida. Kummaline ning natuke juba tüütu anomaalia. Samas aga tundub, et hammustasin probleemi tuuma läbi. Teooria on järgmine: Kui öise puhkehetke järgselt süsteemide taaskäivitusel avada mingid rakendused enne kaardirakendust jooksutavad need GPS'i kokku. Kui aga esimesena avada kaardirakendus ning esimese satelliidiga virtuaalne käepigistus läbi viidud, jääb GPS tööle. Proovime homme hommikul järele.
Ofuna peatuses, kus uute kaaslastega kohtuma peame, hiilib mulle ligi keegi pontsakas tädike kes väga vigases inglise keeles püüab vestlust arendada. Ta väidab kindlameelselt, et oskab inglise keelt aga loobib vahele rohkelt jaapanikeelseid sõnu. Saamaks aru, et teda huvitab minu külastuse pikkus ja kodumaa, kulub umbes viis minutit. Nähes, et minu pingutusest hoolimata ei suuda ma tast väga hästi aru saada, soovib ta mulle üllatavalt selgelt head reisi jätku ja siirdub tadasi ostlema.
Kaks rongi pealt maha astunud neiut on sellise näoga, et nemad küll ei tea kus nad on ja mida nad üldse sellises kohas teevad. Lähen ehmatan saabunuid siis valjuhäälse jaapanikeelse tervitusega ning pakun ennast neile teejuhiks. Ohverduseks toodud riisiplännikud võetakse vastu ning leping teejuhi ametisse on sõlmitud.
Esimesed muljed esmastest kogemustest jagame jaamas ning siis otsustame, et esimene nälg oleks mõistlik kustutada teel saabunute peatuspaika. Pikk lennureis on olnud kurnav ning saabunute söögiisu väike. Siiski võtame poest mõned suupisted ning veedame meeldiva pikniku Shonankaihan'i pargis. Ilm on täna kohalikke standardeid arvestades lausa külm ning liialt tuuline. Neidudel oleks aga palavusest minestus juba silmi ees kui jahutav tuuleke ka veel puuduks.
Laadime pakid hotellis maha, remondime Tallinnast toodud tahvelarvutit, et see kohalikku kaarti näitama hakkaks ning siirdume Kamakura peale jalutuskäigule. Esmalt aga lindistatakse helifail tsikaatide laulust, sest see on midagi mida kirjasõnas edasi anda on võimatu ning teadmistest hoolimata üllatab kõiki uustulnukaid.
Kamakura's teeme tiiru kaubatänaval ning külastame Hachimangu pühamut, mis ainsana on lahti pikemalt kui kõik teised pühakojad.
Õhtusöögi tellime samast kohast kuhu eelmine õhtu märjana sisse sadasin. Täna on rahvast rohkem ning vanaproua on ka kööki kulpi keerutama läinud. Koheselt ei saagi aru kas kokaonu mind ära tundis, ent nagu eilegi on ta ülimalt rõõmsameelne ning pursib jõudsalt inglise keelt. Tellime, sööme ja pidutseme ning paneme paika plaane järgmiseks päevaks. Lõpuks on väljas pime ja aeg igal ühel oma teed minema hakata. Kokaonu teeb kõigile rõõmu oma positiivsusega ning saadab meid tänusõnadega kuni ukseni. Mul on kuri kahtlus, et siia kööki satume me vähemalt korra siinviibimise ajal veel.
Mis aga kõige ägedam, minu blogi on loetud ning kingiks toodi kaasa kodumaist musta leiba. Leib pakiti muidugi tinapaberisse ja tollis tekitas see õigustatud küsimusi. Seletuste peale, et see on kodumaa leib hakkasid tollitöötajad naerma ning jätsid paki rahule. Nüüd mul suu matsub ja jalg tatsub.
Homseks õnnestus mul uued reisisellid matkarajale meelitada,
Kolmapäev 27.07.2016 (Kamakura)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar