Täna oli siis plaaniks rannapromenaadile patseerima minna. Ehk siis sutsti kesklinna (ööbimiskoht asub linna keskjaamast kahe peatuse, kuue minuti ja 210 jeeni kaugusel), lähimas söögikohas kauss karrit sisse ning teele. Karri pole Jaapanis nüüd küll miski traditsiooniline toit. Pigem on tegu harvaesineva söögikohaga, kus põhivarustusse kuuluvad ka - oh imet - kahvel ja lusikas. Karrit tehakse siin muidugi täie tõsidusega nagu kõike muudki. Seega pole imestada, et sülle kukkunud lusika ümbert hakkasid sääred kipitama ning jalakarvad krimpsu tõmbama.
Tee randa on lühem metrooga sõites. Ei saaks nüüd öelda, et see tavarongist palju erinevam oleks - vast ainult paar korrust veel sügavamal ja aeglasem. Ranna piirimail paikneb omapärane rikkurite rajoon, kus põõsastik tihedam ja murulapid aia ning maja seina vahel kakskümmend sentimeetrit laiemad.
Need kakskümmend sentimeetrit on siinmail väga väärtuslikud ning kõrge staatuse sümboliks. Vaene mees (ärme maini neid matse üldsegi kellel maja pole ja korteris elama peavad) peab aknapesuks vett aja ja klaasi vahele pressima, jõukas aga saab lausa külg ees ümber maja kõndida.
Fukuoka tornist ranna piirimail avaneb hea vaade nii linnale kui seda ümbritsevale.
Üle kahesaja meetri kõrgune torn on küll läikiv ja sile, kuid seest vaid sõrestik ja ei ühtki kasutatavat pinda peale vaateplatvormi ja kohviku. Mitte kaugel tornist asuv nn. Robosquare kus näha ja katsuda saab erinevaid isetoimetavaid seadmeid. Toredaim leid seal oli robo-hüljes mis paituse peale kilkab ja laituse peale kriiskab. Hüljes ise on väga minev kaup Jaapani vanadekodudes kus vanurid neid väntsutavad ja struktuurilise tugevuse osas proovile panevad.
Rand ise muidu päris kena, aga kohalike seas pigem rannajõmmide ja pardinäo pildistajate tallermaa. Veest leiab valdavas osas isad koos noorte lastega ja mõne täisriietuses eksinud neiukese. Ilma kiire muutlikkus annab rannamõnudele aga hoopiski põnevama varjundi kui Eesti suvi seda võimaldab. Selga ning liiva sulatav kuumus võib iga hetk vahetuda paduvihmaga ning taas leitsakuks pöörata.
Vihma taga ootamine ning miski suurürituse lõppemisest tingitud inimmasside liikumine lõi plaanid veidikene segamine. Viivitustest tingituna jätsime metroos tunglemise kus see ja teine ning seadsime sammud Tani nõlvadele (sama künka otsas käisin kaks ööd tagasi linnavaadet nautimas).
Tani nõlvad on omapärane koht kus segunevad arhailised eramajad moodsate luksuseramutega. Kitsad ning looklevad tänavad hargnevad ning sumbuvad seletamatutesse sopikestesse mis osutuvad hoopis kellegi imepisikeseks tagahooviks või esiukseks.
Mõned korrad mäkke ronimist ja jalatallad on taaskord ümmargused. Päeva lõpetas minu jaoks kurvalt ülima täpsusega reegleid järgiv kassapidaja, kes keeldus mulle müümast neoonrohelist pirukat kuna tolle aegumistähtaeg ühtis jooksva päevaga. Vabanduste laviin kaikus vasakult ja paremalt ning lett kanti saiakestest tühjaks. Pidin leppima siis vana hea Pocky'iga.
Lõpetuseks ka üks armas ning innovaatiline suveniir Jaapani kultuuririkkast ühiskonnast.
Jah, tegu on peotäiega portatiivset tissi. Mide me küll teeksime ilma Jaapani innovaatilisusetta?
Hääd ööd Fukuoka,
Pühapäev 03.07.2016 (Fukuoka)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar