Nüüd siis on minu senised reisikaaslased lahkunud ning toimetamine jätkub mõneks ajaks omas tempos. Hommikut alustame vaikselt, sest kiiret pole kuhugi. Esmalt tarvis Nakamise kaubatänavalt soetada üks meene, mis lahkujatel saamata jäi. Selleks ei saa aga väga vara kohale minna, sest enne kümmet putkasid nagunii ei avata. Teen siis aega parajaks kuni check-out'ini ning liigun oma tavaariga Sensōji templi poole.
Tokyo peatuspaik nägi välja siis säärane. Mitte üldsegi paha kuid sutsu vähe ruumi toimetamiseks ning pagasi sisu laiali laotamiseks.
Soovitud impeeriumiaegne Jaapani lipp käes, võtan suuna Tokyo Sky Tree'le. Tippu ei hakka ronima kuna korra on seal kolm aastat tagasi juba käidud, kuid lugesin, et tolle jalamil peaks paiknema studio Ghibli pood ning seda tahan ma küll näha.
Pood on imeline, nii et nutt tuleb peale. Kraami leiab pea igast tuntud filmist. Kahjuks on valik ainult väikesevõitu, ning kõik oodatu pole siin esindatud. Poe suurima osa on loomulikult hõivanud Tonari no Totoro meened, mis pole üldse üllatus kuid ise oleks oodanud rohkem oma lemmiku, Mononoke-hime, kraami. Uurisin ka poe seinal leiduvate originaal filmiplakatite kohta kuid neid nad ei müü ning kust neid leida, sellest nad juba aru ei saanud. Päris kurvana ei pidanud ma aga lahkuma, sest leidsin ühe toreda meene, mida oleks ka päris lõbus koju tarida. Lõbus just tema mõõtmete poolest.
Tegu on siis filmist Tenkû no shiro Rapyuta pärit Laputa roboti jäänustega kuhi sisse saab midagi kasvama panna. Näiteks juurde ka kaader filmist, sarnae võik dekoratsioon koos taimkattega välja näha.
Teise Ghibli poe leidsin Tokyo jaamast kuid see oli väiksemgi kui eelmine. Rohkem kohti kahjuks silma ei hakanud. Kui peaks hiljem veel aega tekkima püüan külastada Ghibli muuseumi Tokyos. Seniks aga adjöö metropol. Järgmine peatus Fujisawa ning check-in uues ööbimiskohas.
Üldiselt on seni mulle tunduma hakanud, et just väiksemad kohad valmistavad rohkem rõõmu oma täies eheduses. Eelmisel reisil oli tõesti tore Tokyo's ringi rännata, kuid see kord nautisin ma enam just väiksemaid kohti. Fukuoka, Nagasaki, Nara ja Hakone kuhu veel tagsigi lähen on olnud kõige südamelähedasemad.
Uus peatuspunkt pole ka üldsegi paha. Pragude järgi lae nurkades võib järeldada, et tegu pole just uue kohaga, aga tuba on see-eest paraja suurusega ning vann on ka peaaegu täismõõdus. Kulumus võib vabalt tulla ka siinsest erinevast ehitustehnikast. Majad on ju õhukesed ja soojustamata. Isegi eramajad kestavad vaid nii kaua kuni pere seal sees elab. Suurte majadega muidugi nii hull pole, aga eramaju ei pidavat siin väga taaskasutatama. Üürid või teed uue. Kui vana pere kolib välja võetakse maja ka tavaliselt maha juhul kui kohe uut ostjat varnast võtta pole.
Hotelli fuajee on ka väga suursugune ning sellest püüan hiljem mõne pildi teha.
Nüüd tuli välja aga üks väga ebameeldiv detail. Nimelt otsustas minu GPS, et tänasest ta mulle enam asukohta ei näita. Tokyo's polnud see koheselt probleemiks ning lootsin, et viga peitub kõrgetes majades. Aga kui siin põlla peal ka sateliite kätte ei saa, siis on asjalood juba pahasti. Seadme restartimisest samuti abi pole. Ma olen juba nii ära harjunud, et tean oma täpset asukohta igal ajahetkel. Väike väljakutse siis esimeseks päevaks omapead. Pole hullu, saabki tsipake enne uute külaliste saabumist vanaviisi navigeerimist harjutada.
Kuna ma oma järgmiste külaliste meeleolusid mägise maastiku suhtes ei tea, teen kohe kiirelt mõned tõusud ja langused ise läbi juhuks kui hiljem väga aega ei leidu. Pool päeva on veel ees ning kere jaksu täis. Viskan oma asjad nurka, jätan ülidamalt sõbraliku fuajeerahvaga nägemiseni ning kihutan jaama, et Kamakura'sse sõita. Tee peal üks ramen, mis ei olnudki liha vaid mingi kartulikotletiga aga pole lugu. Võtaks veel poest joogidki ja saakski teele asuda. Aga vaat kus lops, jooke poest ei leia. Naera või puruks, inimeste korvides näen pudeleid kuid mitte riiulites. Lõpuks siis küsin mööduvalt kaubaseadjalt ning saan vastuse, et joogid on teisel korrusel. Wut? Sellel toidupoel on kolm korrust mille vahel saab liftiga sõita ning isegi vajadusel igal korrusel maksta. Pole paha kui nüüd jälle Reiljanit tsiteerida.
Rongilt maha tulen Kita-Kamakura's, mis on lähim peatus minu turnimise alguspunktile. Kita-Kamakura on kõige pisem jaam kus ma ise seni vibinud olen. Väravaid jaamast väljumiseks ning sisenemiseks pole. Rohkem toimub asi ausõna peal ning tänavad jaama kõrval on vaid ühe auto laiused, sest rohkemaks ruumi pole.
Võtan suuna Kenchoji templile, aga nagu saatuse kiuste ikka on see juba kinni. Siin lähevad siis valvurionud ja -tädid juba poole viiest magama. Tore, ja matkaraja algus on ka täpselt teispool templit, teispool suletud väravat. Tuleb siis heaga teine algus leida. Potentsiaalselt üks on veel parsada meetrit kaugemal küla vahel kuid selle leidmine puhtalt kaardi ning päikese järgi võtab natuke aega. Õige pea on aga õiged teeotsad käes ning sisenen Imaizumidai rajooni. Oi, siin ma elaksin küll hea meelega. Niisiis kui Jaapanisse kolimine teoks saab, siis eluaseme otsimisega alustan siit.
Mõnusalt kitsukesed ning looklevad tänavad, ojake kord ühel pool, kord teisel pool teed vulisemas. Tõusud on neljakümne ja enama kraadise nurga all ning majad pressitud tänava ning kalju vahele. Vaikses tsikaadisirinas kuuled kuidas lasteaias veel laule lauldakse ning majades koolist saabunud õpilsed klaveri saatel pilli harjutavad. Õhk on rahulik ja aeg näib justkui peatuvat. Siin elaksin ma tõesti, vaata, et kasvataks lapsedki üles.
Siit algab minu matkarada
Kui Unzen'i mäeahelike turnimine võtta viiepalli skaala tipuks, siis Tenen'i matkarada jättis esmalt suhetliselt 1/5 mulje.
Õige pea said illusioonid aga purustatud ning tase hüppas kohe kolmele pallile viiest. Siin on väga ägedaid ning järske tõuse ja laskumisi, libastumiskohti, hüppeid ning turnimisi ja kuristikku kukkumise võimalusi.
Eelkõige aga võrratud vaated ning maaliline raja meeleolu. Matkarada kulgeb sõna otseses mõttes mööda mäeharja, avades seega vaateid mõlemile poole orgudele. Perfektne õhtune jalutuskäik. Hüppad kalju nukilt nukile, jõuad mäeküljele kust avaneb vaade orus peituvale templile. Istud pingil, loojuv päike pimestab silma ning käega pühid juustest ämblikuvõrku. Mulle sellised matkad meeldivad.
Vaikselt hakkab juba ka pimenema ning kohati kisub puude vahel õige hämaraks. Jaapani öömatk, sugoi! Aga vist siiski mitte. Juhuslikult röökivad paksud oravalised ning koopakalmed kust helendavate silmadega budad vastu jõllitavad ei tee olukorda just paremaks. Kui ühes koopas kükitades buda selja taga kahtlaselt sahistama hakkas, läks olemine ikka õige kõhedaks.
Laskun mööda kõrvalrada Kakuonji templini. Kindel, et ta kinni on, kuid ehk näev fassaadigi ära. Võpsikust tänavale laskudes peatub mööduv auto miski templivalvuriga, kes piirdeaedu teisaldab ning keelitab mind mitte enam mäkke minemast. Pidavat liiga ohtlik pimedas olema. Esialgu oli plaan ikka mäkke tagasi tõusta ja rada lõpuni käia aga meenutan kõhedaid koopaid ning võtan vanamehe nõu kuulda.
Tagasitee viib mind mööda Tsurugaoka Hachimangu pühamust mis on Kamakura kõige tähtsam pühamu. Samuti suletud. Vaadata enam midagi ju pole, nii et jalad selga ja tagasi rongile. Loeme tänase turnimse edukalt lõppenuks. Äge oli.
Homme uue hooga,
Esmaspäev 26.07.2016 (Kamakura)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar