Counter

teisipäev, 12. juuli 2016

T +9

Saareelu piidlemas.

Esimene hommik Hiroshima's on kergelt sombune. Vihma tänaseks otseselt ei luba aga järgmised päevad on juba kahtlasemad.


Pühapäevariided seljas

Kiirelt seni veel vihmatut päeva ära kasutades sõidame kiirelt sadamasse, et külastada üht Hiroshima tuntumat saart, Itsukushima saart. Rahvasuus rohkem tuntud kui Miyajima (pühamu saar) tänu saarel paiknevale pühamule ning merre uppuvate torii väravate tõttu. Iseenesest suur saar on asustatud ainult loodepoolsest küljest samas kui ülejäänud saar on vaid mäed ning metsad.



Saare ainsa küla tähtsaimal kohal on Itsukushima pühamu oma paljutuntud väravatega, mis tõusu ajal poolenisti merre upuvad. Kuna on ka veel pühapäevane päev, voorib turiste praamile hordidena.


Esimese asjana laevalt maha astudes ootavad meid ees puude varjus lebotavad kohalikud. End püsti ajada ja külalisi tervitama tulla nad ei vaevugi, vaid ootavad laisalt millal neid kõrva tagant sügama tullakse.





Hirved on väidetavalt küll metsikud kuid ei pelga inimesi mitte üks teps. Vastupidi, nad ootavad iga läheneja käest midagi söödavat ja kui sa seda ei paku, siis leiavad nad selle ise. Söödava alla kategoriseeruvad piletid, kaardid, riided ja kõik muu mis su küljes tolgendada võib.

Maiustamas lehviku kallal ...

... või siis särgi kallal

Hirvesid võis leida tänaval iga nurga peal kus vähegi varju leidus. Need keda oldi juba paitamise ning toidu lähedusega jalule aetud järgnesid oma ohvrile ja nõudsid oma osa. Targemad turistid astusid ustega eraldatud poodi ning jätsid oma jälitaja truult ukse taha ootama.



Ka meiegi saime oma isikliku kitse, kes püüdis kõigi jäätisest osa saada ja kui see väga ei õnnestunud, hakkas riideid seljast närima. Igatahes on tegu väga pealetükkivate ja ebaviisakate sellidega, kes sinust huvitatuna polegi enam väga nunnud.


Tänavad sadamast kuni Itsukushima templini on palistatud kümnete ja kümnete poekestega, müümas täpselt seda sama kaami: miniatuurseid torii väravaid, puust sandaale ning suuri puidust lehvikuid (või labidaid).




Külakese pühamu on laialivalguv hoonete kogum otse mere kaldal. Vaiadele ehitatuna on see mõõna ajal kuival ning tõusu ajal just kui paadisillale ehitatud.



Suured torii väravad asuvad templi esiküljest kahesaja meetri kaugusel meres. Ka siin kehtib sama tõusu ja mõõna reegel. Tõusu ajal on väravad vees ning turistid tiirutavad paatidega selle ümber. Mõõna ajal on mere põhi kuni väravateni kuiv ning krabid püüavad elu eest pageda turistide trampivate jalgade alt.





Tempel ja väravad vaadatud, valisid osad reisilised tee Misen'i mäkke (500 meetrit merepinnast) ning ülejäänud jäid vähe tasasemale pinnale.



Misen'i mägi on tihedasti külastatav, mis tähendab, et enamus matkarajast on silutud ning trepitatud. Mitte just kõge toredam ronimine sedasi aga tegevust jätkub ikka. Tee peale jäi Daisho-in tempel seitsme pöialpoisiga ning ohtralt koskesid ja tammisid.




Mida kõrgemale tee kulges, seda põnevamaks läks ka rada. Kohati hakkas ilmuma kitasamaid metsateid kitsaste kaljulõhedega ning kivist laotud kuristikuäärseid promenaade.



Üheks huvitavamaks leiuks osutus kellegi armas kodu mägedes kus parasjagu näis suurpuhastus pooleli olevat ning vesi voolas kohinal akendest välja (pilt allpool). Tegu oli siiski järjekordse tulvavee tammiga, mis sedapuhku eriti stiilselt disainitud.


Näe tipu lähistel ootas meid aga paar tõsimeelset valvurit. Väravast saime ilma naljata läbi ja päid kellegil maha ei võetud. Tipp ise asus aga nii viimase kivimüraka otsas kui võimalik. Iga väheke suurema nuki juurde oli rajatud tee ja vajadusel ka trepp. Turist peab ju täiesti tippu saama.







Vaatetorn mäe tipus oli meie kohale jõudmise ajaks nii õnnetult just pool tundi tagasi suletud. Kuna rahvast seal kandis enam ei tolgendanud kasutasime vana head eestlaslikku võtet "aiad meid ei hoia" ja pressisin ennast piirdevärava ning lae vahelt vaatetorni. Suureks kasuks siin oli juba üle nädala peetud riisidieet, mis mu kõhukese kenasti väiksemaks on voolinud.



Ka mäest laskumine oli omaette huvitav, kuna teine tee, mis nüüd võetud sai, viis kohati läbi ekstreemsemate tingimuste. Küll jooksid jõed üle tee, küll oli hüpamist ja kargamist juurtemügarikelt allamäge. Daisho-in templi kaudu üles tulemine oli hea valik. Momijidani raja üles tulekuks kasutamine oleks võrdunud peaaegu enesetapuga. Ei no nii hull vast ikka ka polnud. Hakkama oleks ikka saanud aga võrreldes Unzen'i mägedega oli siin ilma palju kuumem ja päikeselisem mis tähendab vaevalisemat ronimist.




Tagasi alla kasutasime võimalust kaeda ka äsja saabunud mõõnaperioodi. Itsukushima pühamu oli juba kuival ning vee embusest välja jäänud krabid praksusid õhtupäikese kuivatavas kuumuses. Turistid olid kallastelt ookeani põhjale kolinud ning piirasid torii väravaid igast küljest.



Hirved olid endiselt aktiivsed ja jälitasid mõnda jäätisega turistigi kuivanud ookeani põhjal. Itsukushima väravad loojuvas päikeses on aga märkimisväärselt võimas vaatepilt.

Rahulikku und,
Pühapäev 10.07.2016 (Akiyoshidai)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar