Osakas veedetaval viimasel täispäeval võiks ette võtta mõne seikluse. Miks mitte Nara oma kummardavate hirvedega. Ehk on teist keegi peale sattunud youtube'is ringlenud koduvideole, kus hirveke vastab viisakalt talle esitatud kummardusele. Tegu on Nara hirvedega ning kangesti tahaks seda müüti ise järele proovida. Kuna Nara oli üks vahe ka keisri residents ning Jaapani pealinn on seal peale hirvede veel muudki vaadata.
Peale saabumist võtame esmalt suuna linna keskmest vastassuunas Heijo palee poole. Nara täitis Nara perioodil (710-794) Jaapani pealinna ning riisiloenduse keskuse rolli. Palee ümbruses paiknes ohtralt administratiivhooneid ning ametnike tööposte. Palee esisel hiiglaslikul väljakul võttis keiser vastu delegatsioone ning pidas rahvaga uusaastapidustusi.
Kui riigi pealinn vahetas asukohta, kadus ka rahvas ning hooned hävinesid. Praegune palee ning keisri ase on koopia arvatavast toonasest disainist. Kindel ei saa muidugi keegi olla ja vaevalt terve palee esikülg toona klaasist oli nagu ta tänapäeval esitatud on. Paljud teised hooned on veel taastamata ja selle tõttu paistab tempel seisvat justkui keset tööstustühermaad.
Tagasi Nara põhipunktides külastame Todaiji templit mis on maailma suurim puidust hoone ning peidab enda sisemuses suurimat siseruumi buda.
Ka siin on probleeme hiinlaste hordidega, kes kisavad, karjuvad, trügivad ning vehivad endlikeppidega. Kuidagi nagu katkuks on see nende levimine saanud. Kui veab, siis õnnestub nende kogumist kusagil ettepoole saada ja siis saab rahulikult ringi vaadata. Kui nad aga järele jõuavad, siis hoia oma piip ja prillid sest sinust sõidetakse üle.
Et see pühak meid meie unenägudes oma kohaloluga ei õnnistaks
Hirved on siin kuidagi kohe palju nunnumad. Ehk on see seotud iga nurga peal müüdavate hirveküpsistega. Itsukushim'l näiteks midagi spetiifiliselt hirvedele mõeldut ei müüdud, kõik sõid sama sodi mida inimesedki. Siin on aga toita lubatud vaid küpsistega ning agaramad isendid kogunevad küpsiseputkadest paari meetri raadiusesse vahti pidama. Müüjat ise nad ei tülita, ju on see neile kuidagi selgeks tehtud aga ostja tunnevad nad küll raha krabina peale ära ning on kohe platsis ja oma osa saamas.
Ja imesta või silmad kõrvadest välja - nad kummardavadki. Ei tea kes ja kuidas neid õpetanud on kuid teismelise east alates (nooremad pelgavad veel inimest, et käe pealt sööma tulla) kuni hilise vanurieani välja nad tõesti vaatavad sinuga tõtt ning kummardavad sinu kummarduste peale.
Mõni satub rohkem hoogu ning alustab ise kummardustega, et aga rohkem küpsist välja meelitada. Teised on sutsu tagasihoidlikumad ning vajavad väheke suhete soojendamist enne kui viisakusi jagma hakkavad.
Mis on aga eriti huvitav ning armas on nende püüdlus sinu tähelepanu saada. Kui Itsukushima'l tuldi söödi su riided sõna otsese mõttes seljast, siis siinsed hirved on ülalpeetud ning rafineeritud. Nemad liginevad sulle eestpoolt ning vaatavad sügavalt silma, kummardavad ning jäävad küpsist ootama. Kui sul maiustused otsa saavad või pikalt neid ignoreerid siis nad saavad sellest aru, on sulle veel natuke seltsiks ning siis lahkuvad viisakalt. Kui sa oled rohkema kui ühe hirve tähelepanu köitnud, kogunevad nad su ümber ning püüavad sulle vaikselt kummardada. Kes on sinult juba midagi saanud ja nüüd hooletusse jäetud, puksib sind õrnalt peaga ning hõõrub armastavalt oma pead ja kaela vastu su säärt. Kui sa juhtud istuma siis on nad sul ümber nagu nurruvad kassid kes üritavad silitusi välja meelitada ja kui nad neid ei saa, siis hõõruvad end ise vastu su põlvi, õlgu ja selga. Natuke keerulisem on nendega kellel sarved peas. Liiga lähedal kummardudes toksivad nad hellalt sind oma sarvekestega ja võivad kogemata pead tõstes munad hargivahest rebida. Aga sellise armsa näoga nagu nad sulle otsa vaatavad saavad nad sellegi andeks.
Nii armast pilti võib korrata ka
Kui lähenev, tatti pritsiv ning pröökav hiinlaste kamp hirvekesed laiali peletavad jätame poole seltskonnast hiinlaste meeldivat seltskonda taluma ning võtame ise suuna Wakakusa mäe tippu. Vähem kui tunniga saab mööda nõlvasid looklev rada läbitud ning sisenetud sääskede ohualasse. Vähemalt alla tulles panime me silte tähele, mis soovitasid pikki riideid kanda.
Ka mäe tipul tunnevad hirved end koduselt ning toimetavad rahulikult ringi. Midagi siin pilvepiiril kauguses laiuvatele orgudele ning rahulikele külakestele vaadeldes tundub eriti maalilisena ning terviklikuna. Õige pea saame aru, et põhjuseks võib olla vääksuva kisa puudumine, endlikeppidest vaba vaateväli ning puuduvad hoobid kuklas.
Teeme paar tiiru tipus ning arutame alla tulles kui tulus äri oleks siin jalgratta rent tipust kuni jalamini. Mina oleksin raudkindel klient, sest looklev ning pidevalt langev teerada oleks lausa lust läbi sõita.
Jaamale lähenedes avastame, et kuna küpsise putkad on kokku korjatud on ka hirved pargi äärealadelt keskmesse migreerunud. Keerame siis otsa ringi ja läheme tagasi, kuna taskutesse on veel mõned küpsised ununenud. Toidame veel viimaseid uniseid neljajalgseid, laseme endid hüvastijätuks kergelt veel müksata ning kallistada ja läinud me olemegi.
Rongil on taaskord kuulda tuttavlikku inisevat kisa ning lakse kui hiina vanemad oma lapsi millegi mitte lõhkumise eest nuhtlevad.
Viimase õhtu puhul külastame taaskord seda sama vanameest kelle juurees esimesel õhtulgi sõime ja keda pangas kohtasime. Muidugi on ta õnnelik meid taas nähes ning teeme talle rõõmuks ka suurema arve. Toidu lõpuks palume luba ka mälestused pildile koos kokaonuga talletada.
Siia tulen ma kunagi veel tagasi ja toon kingiks kaasa ka tehtud fotod,
Kolmapäev 20.07.2016 (Nara)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar