Taaskord on vaja pakkida kompsud ja elamine sinna paika jätta. Järgmine ööbimine on juba Horoshimas. Sellega peaks saama inimese vajalik aastane kiirituse tase täidetud kõigest nädalaga.
Teekond Nagasakist Hiroshimasse pole lühike, ning sõita saab seekord juba Shinkansen'iga. Vaevalt oled ennas istmesse poetanud kui uus jaam ette tuhiseb. Vahepeatuse teeme Yamaguchi's kust bussiga tunnise loksumise kaugusel asuvad Akiyoshidai karstikoopad. Enne bussi aga väike kõhutäis Ghana köögis, kus jälle karrit serveeriti.
Karstikopad on Yamaguchi kui pisikese kolkaküla ainukesi korralike sissetuleku allikaid ja seda püütakse ikka mehiselt ära kasutada. Kilomeeter tänavat enne koopasse sissenemist on ääristatud putiikidega kus müüakse ehteid, odavaid turismividinaid, talismane, erinevaid tervendavaid kivimeid kui ka lihtsalt paemurdu ja kruusa. Koopa ümber käib tants ja palagan mis kindlasti annab tööd ja leiba paljudele.
Monument koopaküla rahva auks
Sissepääs koobastikku on iseenesest võimas.
Sissepääs maa-alusese kuningriiki
Kliima muutub meetritega
Koopas on jahe, niiske ja kõik kohad on täis kas auru või veepritsmeid. Samuti ka turiste, ülatavalt palju kuuleb korea- ja hiina keelt.
Tere tulemast Aperture Science katsepolügoonile
Kogu turistidele mõeldud teekond koobastikus on kenasti sillutatud ning piiretega ääristatud, et mõni agar põnn vette ei kukus ja karstiaugust tundmatusesse ei kaoks. Või veel hullem mõnda olulist auku ära ei ummistaks, sedasi hakkaks koopas uputama. Ainsana mitte nii ohutu piirkond oli tsipake eraldiseisev rajalõik tavalise marsruudi kohal kaljuseintel. Seal ei olnud ei valatud jalgealust ega silutud treppe. Üles ronides pead ise otsima kust kinni saad ning kas jalaga kuival pinnal lõpetad. Teerada viis üksiku kujukese ning palveplaatsini koopa lae all. Pilte siin aga teha ei saanud, sest järsk temperatuuri tõus lae all lõi uduseks nii objektiivi kui ka minu prillid.
Üldkokuuvõttes olid karstikoopad väärt elamus. Nii suuri tunneleid ei näe isegi Ida-Eesti kaevandustes, rääkimata siis Piusast. Akiyoshidai avaramatesse hallidesse võis ära mahutada mitmekordseid maju ja terveid tänavaid. Vesi on siin aastatega tublisti kulutustööd teinud.
Siia koopasse võiks ju veel pikemakski jääda kuid järgmine check-in vajab Hiroshimas teostamist ja sinna on distantsi veel kole palju. Tagasi rongile, sealt Shinkansenile, veel üks ümberistumine ja kohal me olemegi. Kuigi hotell on praktiliselt kohe aatomimuuseumi taga on toad siin väikesed. Eriti suur oli pettumus, et toas on voodeid üks ning teine on lahti tõmmatud diivanist valmiststud käkerdis, kus selg haigeks jääb. Eelmine koht ikka hellitas ära oma ruumikuse ning luksusega.
Väike vannituba
Kökats voodi
Kurb, aga näeme mida linn meile pakub. Nüüd on vaja vaid kiiret õhtusööki ja põhku pugeda. Kuna tegu on aga laupäevaga, on kõik kohad puupüsti täis ning restoranilaadsed kohad juba suletud. Ainuke koht kust leiame aktsepteeritavad toidupalad on üks pubi rahupargi vataskaldal. Tellime burksid ja paar õlut. Koht on paksult siginat-saginat täis ning kisa on ka kõvem kui Tallinna vanalinnas napsitanute löömingu ajal.
Burgerid, oi need olid head. Liha ei ole üldse võrreldav meie tugevate ja rupskeid täis plönnidega vaid on pehme ja õhuline. Kui hambad kohtuvad ei saagi aru, et liha oleks sinna vahele jäänud. Tunnistuseks on ainult hambajäljed kotletis ja hea maitse suus. Kõhud täis, tagasi meie uude uberikku ööbima.
Head ööd ja et taustakiirgus teid pehmeks ei küpsetaks,
Laupäev 09.07.2016 (Akiyoshidai)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar