Osaka on suur ning kaootiline linn, lisaks sellele ei olnud eelneval õhtul palju aega järgmise päeva planeerimiseks. Selle tõttu sai hommikut rahulikult alustatud ning esialgne plaan oli külastada lähimat lennujaama, et kaasa taritud eurod jeenideks ümber taguda. Hetke kurss pidanuks jääma 111 jeeni kanti euro kohta. Kuna hotelli fuajees olid saadaval käsitsi joonistatud pirkonna kaardid, leidsime suhteliselt lähedalt ühe pangakontori. Reeglina on pangad vähe aega lahti ning välisvaluuta vahetuse kogusedki ei pidanud väga suured olema. Siiski tasub ju järele vaadata, et mis on kurss ning ehk ei pea lennujaama sõitmagi.
Pangandus on siin äge, kohe uksest sisse astudes oli teenindaja vastas, kes püüdis aru saada meie soovidest. Kiire juhatamine valuutavahetuse letini ning siis hakati kõva häälega kedagi inglise keele oskajat kohale peksma. Lõpuks seisis teisel pool letti korraga kuni kolm teenindajat, kes omavahel palavikuliselt püüdsid aru saada meie soovidest ning üliviisakalt neile vastata. Kuna külalisi on tervelt neli aga toole leti ääres kaks, tiirleb agaralt meie ümber saali vastutav korrapidaja, kes tarib toole kohale ning koogutab igast suunast. Kurss on täitsa ok, 111.55 nii, et läheb kaubaks. Me muidugi polnud üldse eelnevalt arvutanud, et palju eurosid võiks ümber sepistada. Sedasi siis tellerid ootavad kannatlikult kuidas neli võõramaalast kummalises keeles omavahel vaidlevad. Raha üle antud, püüavad vaesekesed eurosid oma rahalugejasse toppida, et selle kogust kontrollida. Natuke sahmerdamist ning meie esitatud numbriga nõustutakse, antakse uus järjekorranumber ning kaotakse taharuumi. Ootsmine on pikk ning iga kord kui istumist kohendad või ringi kiigata röögib saali teenendaja viisakusi. Järsku astub aga panka omi asju ajama ei keegi muu kui eelneva õhtu kokaonu, kes meid ka ära tunneb. Kohe on tal nägu naerul ning jagab tervitusi. Lõpuks saabutakse ka meie jeenidega. Ju siis kontrolliti iga kupüür ning meie taustad eraldi üle. Saime oma raha ja vastastikuste lõputute kummarduste saatel taganeme uksest välja.
Järgmiseks võtame suuna Namba'sse, Osaka ühte kaubatänavate piirkonda kus asub Amerikamura rajoon. Amerikamura on sarnane piirkond Tokyo's paiknevale Harajuku'le mis on tuntud kui popi ja noortepärase trendiloome keskusena. Seda ta ka on, aga enne kõike seda väike ning rikkalik lõuna jaamas.
Sama jaamahoone katusel asuvad aga ägedad aiad, kuhu paljud kontoritöölised on lõunaks einestama tulnud. Üldse on Jaapani suuremates linnades uuemate keskuste suurte ehitiste katused kaetud rohelusega. Väga ilus vaatepilt, plus head kohad kus rahvas saab ennast natuke eraldada linnamürast.
Amerikamura oli kõik mis lubatud. Tänavad paksult täis poekesi hilpude ning aksessuaaridega. Palju tumedaid gooti ning rockirõivaid ja samas kõrval pood täis ainult roosat ja sädelevat. Piirkonna mitteametlikus keskmes hakas silma aga suur kogus kirevalt riietatud noori, kes näisid midagi ootavat või olid seal lihtsalt enda näitamiseks.
Parimaks leiuks oli aga sõidukite tuunimise pood, mis näis pühenduvat eelkõige Mercedes'tele. Muidugi leidus asendusdetile ka teistele markidele, nagu näiteks Honda topsihoidja kristallidega kaetud ääris. Poe keskkohas oli piidlemiseks välja pandud üleni kristallidega ketud Mercedes'e kabriolett. Ja kui ma väidan üleni, siis ta oligi üleni kaetud kristallidega, velgedest kuni sumpsi otsani välja. Lettidel võis leida erinevate markide ning mudelite aksessuaare. Iga võimaliku nupu või luugi võib asendada palju ilusama kristallide ning narmastega kaetud eksemplariga. Ja linna peal ilusaks tehtud autosid ikka leida võib.
Rahuliku jalutuskäigu rikub jälle ära karm ilmamuutus, ning taaskord hakkab kallama. Põikame lähimatesse poekestesse kuniks sadu hakkab vaikselt järele andma. Täiesti vihmatuks ei lähe aga enam terve õhtu jooksul. Abiks tulevad katusega kaetud kaubatänavad.
Leiame ka ühe põneva kohakese, mis pakub šokolaadi ja pähklitega kaetud kartulikrõpse. Jõudsime kokkuleppele, et selle nalja peab nüüd küll ära proovima. Uurima minnes tuli aga välja, et koht avatakse alles homme ja täna kokad alles harjutavad. Pettunult liigume edasi ning võtame Nankai-Namba jaamas asuvast kondiitripoest portsu saiakesi ning läheme uduvihmas Namba keskuse katustele pikniku pidama. Treppkatusega ajast leiame kõige kõrgemalt, üheksandalt korruselt, ka väikese katusealuse kus lööme saiadele hambad sisse. Jälle väga head leiud. Saiad on siin igal pool väga head.
Õhtu jääb lõpetama Den Den Town otaku- ja tehnikatänav. Oi siin on põnevaid asju. Tehnika polegi nii huvitav kui üüratud figuriinide, kogumiskaartide, mudelite ja porripoed. Valik on kirju ja pead pööritama panev. Mudelismindus ning figuriinide kogumine koos selle juurde käiva nänniga on Jaapanis vägagi hinnas (samuti nagu enesega mängimine ja selle tarbeks on materjali ja tööriistade valik samuti rikkalik). Poodide eraldi korrused on pühendatud rongidele, sõjatehnikale, detailsetele inimeste kujukestele ning anime karakteritele. Mangapoodidest võid leida enda meelepäraste karakterite piltidega inimesepikkused padjad, voodilinad, plakatid, märgid ja mida iganes veel tõelise fänni hing ihata oskab. Kahjuks pannakse kõik need kohakesed kella kaheksast kinni ning palju jääb veel vaatamata. Pole vast hullu, külastame Tokyos jälle Akihabara't.
Ongi pidu tänaseks läbi,
Neljapäev 14.07.2016 (Osaka)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar