Teooria ei pidanud paika. Kohe hommikul avasin kaardi kuid GPS on endiselt surnud. Kummaline on selle juures see, et reisikaaslaste tahvelarvuti ei suutnud samuti ennast positsioneerida. Mis seal siis ikka, tänased marsruudid võiksid minimaalselt GPS'i vajada.
Kurb on see, et neiukest, kes mind esimesel päeval hotellis vastu võttis, mind alati hommikuti ja õhtuti tervitas ning uuris kuidas päev läks, pole juba teist päeva näha olnud. Ju siis temalgi on vabad päevad aga kurb on see, et teda asendavad härrad ei ole nii jutualtid ning abivalmid.
Nagu lubatud, hotelli fassaad
Täna kohtun reisikaaslastega Hase's kus plaan on kiigata suurt budat ning edasi siirduda juba matkale. Esimene proovikivi nägemaks kuidas tüdrukud vastu peavad ning kas Fuji külastus tuleks ka kõne alla.
Rongil Hase poole kohtan kahte vanaprouat kes välismalasest huvituvad ning jututama hakkavad. Vanem proua ei oska sõnakestki inglise keelt aga vatrab vahet pidamata. Teine proua on häbelik ning esialgu vikib kuigi mõnevõrra inglise keelt oskab. Ehk siis alustuseks pean vaid õlgu kehitama ning oletama mida mulle öeldakse. Kui ka teine lõpuks suu lahti teeb, läheb jutu vestmine libedamalt. Tuleb välja, et prouad on tulnud Ebina'st Kamakura'sse puhkama ning palvetama. Räägime natuke ka minu kodumaast ning mõlemad kuulajad on sillas kui kaugelt ikka kohale olen tulnud. Minu peatuses jätame hüvasti ning ise jään oma reisiselle ootama.
Esimeseks peatuseks sisemaa suunal teeme Hasedera pühamus kust leiame eest imekenad kivi- ning saamblaaiad, meeletu koguse buda kujusid nii platsil, mäe küljel kui ka koobastes.
Eriliselt äge leid on muidugi koobas mis suhteliselt pika ning madalana kulges pühamu hoonete taguses kaljus. Koobas sai alguse suhteliselt suureks uuristatud saaliga täis kujukesi. Saalist edasi viis madal tunnel, kus eurooplane kummarduma peab, väikestesse kambritesse palistatud meeletud kogused imepisikeste kujukestega. Tunnelite süsteem lõppeb sissepääsust paarkümmend meetrit eemal pühamu teises servas.
Mööda mäe külge kõrgemale turnides leiab veel hoonestut ning aina rohkem budasid. Siin jätkub neid igale külalisele kojugi viimiseks.
Järgmine peatus enne matkarada on Daibutsu suur buda. Rahvast on täna palju ning mõne turistiga tuleb väheke tõreleda, et too oma peakolu teiste piltnike teelt koomale tõmbaks.
Teeme tiiru buda ümber, naudime varjulises aias jäätist ning ruttame Daibutsu matkarajale, et enne õhtut teisele poole jõuda.
Minul on see matkarada korra ekstratega juba läbi proovitud ning tean mida oodata. Reisikaaslased olid aga kergelt üllatunud siinsest matkaraja tähendusest. Siiski olid tüdrukud tublid ning pidasid hingeldades minuga sammu. Vedasin nad veel korra teelt kõrvale kaks päeva tagasi leitud bambuse tihnikusse mis reisisellidel imestusest suu lahti jättis.
Bambus hakkas neidudele sedavõrd meeldima, et tegime edaspidi peatusi mitme võpsiku juures. Õhtul sain kommentaari, et blogist sai küll loetud, et matkarada ning piltidelt ka ei tundunud asi vähga tõsine aga kui ise reaalselt rajale jõuad, siis on küll holy fuck.
Matkaraja lõpusirgel põikasime sisse Zaniarai Benten'i pühamusse, kus kohalike uskumuste järgi allikaveega pestud raha tuleb omanikule mitmekordselt tagasi. Ajame kõik oma säästud puidust korvikestesse ning kukume vees leotama kuni silmame ohtu, et paberrahal nullid ühtede tagant ära hakkavad kaduma. Kuivatame raha ning jääme tulemusi ootama. Õhtuks oleme ikka miinuses, juurde pole midagi tulnud.
Teekond jätkub läbi Jochiji templi Kita-Kamakura peatusesse kus külastame vana jaapani majamuuseumi ning näitan külalistel enda poolt välja valitud tulevast elukohta. Majamuuseum annab huvitava ettekujutuse milline oli iidne kõrgklassi elamine. Kõrgklassi selle pärast, et vaevalt iga mats endale nii suurt maja ümber piraka sisehoovi lubada võis. Kahekordne maja oli pinnalt suur, ning tube ja avatud pindasid omas rohkelt. Sisustus ei olnud aga teemakohane vaid koosnes ainult vitriinidest traditsiooniliste riiete eksponeerimiseks.
Päikese loojumise ajaks kõmpisime kenasti Kita-Kamakura'st taas Tsurugaoka Hachimangu pühamuni, et selle lähistelt taas mäkke rühkida. Gionyama matkarada on Kamakura kolmest rajast kõige lühem ning kuulduste põhjal hea vaatega linnale eriti just päikeeloojangu ajal. Poolel teel tippu teeme väikese toitumispeatuse ning nosime ära mis igaüks teele kaasa varunud. Samuti võib aega loojanguni natuke parajaks teha.
Vaade mäe tipust pole aga see mis lubatud ning mõningase hingetõmbe ja kaameratega trikitamise järel laskume taas tänavatele. Vaateväli mäe tipust on väga piiratud ning päike loojub vaatevälja välisesse alasse. Mäe otsas nähti ära ka kohalik paks oravatõug, keda ma varem juba korduvalt kirjeldanud olen.
Abikäsi fotograafile tuge pakkumas
Järgmise päeva plaanide arutamise lihtsustamiseks haarame poest ühe veini, siidri ja sake ning kõrvale hammustamiseks juustu, hapukurki ja suitsuvorsti. Oma reisikaaslaste peatuspunktis korgime lahti kõik mis meil on ning arutelu võib alata. Esialgne plaan oli järgmist päeva varem alustada kuid õhtu venides saame aru, et natuke tuleb magamiseks aega ka jätta. Järgmiseks kohtumiseks saab jälle sätitud kell üksteist, seekord siis Enoshima sissesõidus.
Esimese katsega sattusime väga hea sake otsa. Erinevalt Eestist saadavale sakele oli siinne kraam ühtemoodi hea nii külmalt kui ka kuumalt. Sake soojendamine sai aga teoks veekeetjasse asetatud klaasis.
Sutsu peale keskööd läheme laiali ning püüan enne viimase rongi lahkumist lähima jaama kuagilt põiktänavate vahelt üls leida. Jaama saab veel kätte kuid sellisel tunnil liinide kaarti mõista, et kust kuhu või mis hinnaga sõita saab, on juba õige keeruline. Siiski leian õige suuna kätte ning saan koju magama.
Mõnus õhtu sai läbi,
Neljapäev 28.07.2016 (Kamakura)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar