Kuna tagant järele mõeldes sai siiski suht palju jällegi ringi joostud, sest kohti mida vaadata on mitmeid, siis viimased päevad Tokyo's võiks veel lõõgastuda. Minu esialgsed plaanid pidada pikniku Shinjuku Gyoen'is või logeleda Zushi rannas läksid vett vedama kui hommiku saabudes krabistas akna taga vihm. Sellise päevaga polegi paljut peale hakata.
Mitmed olulisemad kohad Tokyo's on meil varasemalt juba külastatud ning uusi polnud välja veel otsinud. Kuna aga eelmisest korrast jäi aega väheks just otaku kultuuri viljelevate piirkondade läbikammimiseks võtsin ise suuna Akihabara'sse. Akihabara on nooremale põlvkonnale suunatud rajoon kus leiab ohtralt tehnikat ning eriti just otaku elustiili harrastavale kontingendile suunatud poole. Figuriine, mangasid, mudeleid, plakateid ja isegi teemakohast voodipesu leiab oksendamiseni. Porripoed on oma uksed avanud täiesit avalikult peatänava ääres ning prantsuse tenindaja põlledes näitsikud kutsuvad oma kohvikusse aega veetma.
Astun huvi pärast sisse noortele suunatud mängupõrgusse kus erinevatel korrustel paiknevad teemade järgi videomängu aparaadid ning robotkraana juhtimise kapikesed kust hea õnne korral võib restile asetatud kauba endale vinnata. Sai isegi kätt proovitud ja õnnega pole siin midag pistmist. Kõik on ehitatud selliselt, et saagu sa pakutava kauba kuidas iganes robotkraana sõrmede vahele, ala ta sealt restilt ei tule mingi hinnaga. Ainult julul kui peksad masinaasse jeene kümnetes tuhandetes tuleb saalivaht ning sätib eseme natuke rohkem servale. Sellelgi juhul peab veel pikka aega katsetuskordade eest maksma. Kas meeleheitel poisid, kes seal jändasid, midagi kätte ka said, ma ei tea aga minust maha nad jäid veel oma õnnega mängima.
Ostan ka endale mõningast tavaari paari figuriini, plakati ning võtmehoidja näol ning tunde ongi juba arvestatav kogus veedetud. Selle aja peale on ilm juba selginenud ning sõidan hotelli, et kokku kogutud kraam maha laadida. Mõningaste kraami sorteerimistööde järel sõidan Tokyo peatusesse söögipoolist otsima. Ette jääb üks grillipubi, kus liharoad tunduvad omal kohal olevat. Astun sisse ja esitan tellimuse.
Kuna käes on ka reede õhtu võib vedelat leiba sisse kallamas näha ka päris paljusid pintsaklipslasi. Ühed neist mu kõrvallauas pakuvad omapärast vaatemängu. Nimelt on nad endale sisse ajanud juba mõnusa koguse igasugu kombitsaid ning biirut ja aeg on liituda edasi sake suunas. Selleks on laua juurde organiseeritud saali kõige vanem teenendaja kes meestega elavalt vestleb ning usutavasti sake erinevate maitseelamuste üle arutleb. Jutud selged tuuakse saali teises otsas paiknevast kapis kolm kaheliitrist klaaspudelit erinevate siltidega. Mehe ning teendajaproua arutlevad ning viskavad nalja veelgi kuni lauale tuuakse ka neljas pudel. Peale jätkuvat arutelu tehakse valik ning üleliigsed pudelid leiavad tee tagasi oma esialgsesse kapi. Nende asemel tuuakse lauda aga üks jäägeri mõõtu kitsas ja kõrge pits ning väike puukast. Pits lähev kasti ning saket valab proua pitsi kuni servast üle voolav märjuke täidab ka karbikese pitsi all. Proua ulatab niriseva pitsi üle laua esimesele kundele kes võtab väikese sõõmu ja kiidab proovitut. Sama teeb ka teine ning teenendaja saab rahulolevalt oma pudeligs lahkuda.
Mis häärad kõrvallauas sakega edasi tegid ma enam ei tuvastanus, kuid minu taldrikute tühjenemise ajaks oli neil tühi nii pits kui ka puust karbike selle all.
Teel koju haarab kaasa mõned koogikesed ning põikab läbi hotelli vastas paiknevast Sensō-ji pühamust, mis sellisel kellaajal on küll kinni kuid vaatamist väärt ikkagi.
Ehk lubab homne ilm ka ranna külastust,
Reede 22.07.2016 (Tokyo, Akihabara)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar