Hommik on sombune ning ikka veel sajab. Nähtavasti pole sadu öö otsa järele andnud. Kuna mu tuba on Sainokawara pargi poole, mattun ma nagunii kogu aeg sealse kose vaiksesse mühinasse ning vihmasadu või selle puudumine ei muuda helifooni absoluutselt. Söön oma viimase hommikusöögi Kusatsu's ning jätan hüvasti Kaoru'ga ja Noboru'ga. Soovin neile head teed lastelaste juurde minekul ning Kaoru palvetab, et ma ohutult tagasi Eestisse jõuaksin. Pakin veel oma viimased kuivamas olevad asjad, kaasaarvatud nööril rippuvad rahatähed, ning sätin ennast teele. Vihm on lõpuks peaaegu järele andnud.
Esmalt on vaja taas mäest alla Naganohara-Kusatsuguchi peatusesse saada ning siis rongiga kuus peatust Omiya poole Nakanojo peatusesse. Nakanojo on eriti unine koht, kus rongijaama ees küla kõrgeimal mahajäetud tehase- või kontorihoonel tiksub kell juba jumal teab mis aega. Istun siit bussile ning sõit võib alata. Kuna Shima olevat Kusatsu'ga võrreldes oma vanaaegset stiili hoidnud ja mitte üle hoonestunud, ei tea ma mida ees oodata. Maastik akna taga tõotab head kuna kõik eelnevad asulad ning majad on ilusad, väikesed ning maitsekad. Kohale jõudes keerab buss pisikesele pea ühe auto laiusele tänavale. See on nüüd Shima maantee mis viib läbi kogu külakese kuni veehoidjani. Majad on mõnusalt vanad, puidust ning stiilipuhtad. Lasen ennast hotelli ees maha panna ning naudin esimest vaadet mis mulle avaneb.
Hotelli ees toimetab suur kogus personali. Kes tassib kotte autosse või hotelli, kes pargib autosid ning kes on niisama ilus. Uksest sisenedes tuleb jalanõud jalast võtta. Jätan oma koti hotelli vastuvõttu ning plaanin minna kohalikku infopunkti otsima. Peagi avastan aga, et mu jalanõud on liikvele läinud. Nimelt jõudis keegi nad juba minu nimelisse lahtrisse seina äärses riiulis tõsta. Vot kus lops, selline teenindus.
Shima on nii unine linn, et isegi koerad majade ustel ei vaevu võõra peale haukuma. Samuti on ta nii väike, et kaardi peal arvestatavana tundunud distantsid käid maha tegelikkuses minutitega. Sammun läbi tänavate mis tunduvad pärit olevat justkui mõnest vanast filmist.
Saanud infopunktist täpsema kaardi ning matkaradade juhised, istun jõe äärde kivile, et huvipakkuvad punktid maha märkida. Kuna sellestki jääb aega üle ning päev on veel noor, otsustan linna peal ühe ringi teha. Tee ju palju lühem ka kui esialgu arvatud. Huvitav nähtus Shima's on joogiallikad igal pool linnas. Ma olen neid ka mujal onsen'ite külades kohanud aga mitte nii tihti. Siin on neid aga mitmeid. Shima't kirjeldaval brošüüril on seletatud, et Shima on saanud puhtaima vee tiitli ning ravitseva toimega vett võib suisa juua ka avalikest onsen'itest. Joogiallika vesi on soe, kusagil kolmekümne või enama kraadi juures ning maitseb nagu täitsa tavaline vesi.
Peagi veendun Shima väiksuses kui jõuan Kawaranoyu avaliku vannimajani. Reisijuhist sai loetud, et see asub linna keskmises osas ning iga osa on eelnevast ja järgmisest kilomeetri kaugusel. Linna alumisest osast siia tulek tundus olevat rohkem kahesaja meetri kanti. Astun siis ka onsen'isse sisse ning naudin ühe kiire kuuma vanni stiilses ja pisikeses koopavannis. Ka siin on silt mis lubab vanni nirisevat vett juua.
Õige pea olen ma läbi käinud juba linnakese kõik tähtsamad kohad: Sekizenkan'i, kohaliku vanima ryokan'i, kohaliku vanakooli mängupõrgu ning kogu peamise kauba- ja lõbustustänava. Astudin läbi ka mängupõrgust kus proovisin kätt iidvana pachinko masinaga.
Kuna kell on endiselt veel imevähe ning oma toa võtmeidki ma veel kätpte ei saaks, siis suundun tuldud teed tagasi linnast välja. Linna sisenemise eel peaks paiknema metsa sees väike jõe poolt uristatud kuristik ja sutsu kaugemal ka kummalised uuristusaugud jõe põhjas. Tekkinud olevat nad jõe põhja jäänud kividest mis ei lahustunud ega läinud vooluga kaasa vaid uuristasid ühes kohas võbeledes jõe põhja augud. Enne nende vaatamisväärsusteni jõudmist näen oma silmaga kui puhas siin vesi tegelikult on. Kui jõgi natuke laiemaks ning sügavamaks läheb, võtab vesi helesinise värvuse justkui unelmateranna brosüüridel.
Siin need ümarad augud ongi, teine õhtu püüan siia ettevalmistatult tulla ja natuke supelda
Nüüd olen ma aga omajagu küla piiridest väljaspool ning aeg on hakata tagasi liikuma. Teel hotelli hüppan läbi registratuuris soovitatud suši kohakesest. See pisike ja suht näotu sušibaar tegi minumeelest seni parimat nigiri't ja maki't mida ma Jaapanis oleku ajal söönud olen.
Tagasi hotellis tervitatakse mind juba uksel ning jalanõusid ei lasta mul ise ära panna. Kohe on platsis selleks paslik tegelane kes mu sõiduriistad ise vilunult ära pargib. Isegi registratuuris ei anta toa võtit otse käte vaid juhatatakse mind otse toani. Tuba on mul vägagi viisakas ning korras. Vannituba on jälle väike kuid seni jällegi üks puhtamaid.
Asjad lahti pakitud, kolin alla fuajeesse, kuna mainiti midagi õhtusest etendusest. Peale selle, et vist lüüakse trummi, ma enamat aru ei saanud. Kui aga kell täis tiksub ja rahvas lava ette kolib, hakkab hoopis vanatädi püstijala komöödiat tegema millest mina muidugi kottigi aru ei saa. Teistel on lõbus ja mul ka tuju hea, sest saan millegil teistsugusel osaleda. Naljaring läbi, hakkab seesama tädike juttu vestma. Selleks on laval kardinatega väike aken kus jutu kulgeds pilte vahetatakse. Taaskord minu jaoks hall maa, kuid kogu trall käib mingi suure pelmeeni ümber. Tundub, et lugu lõppes hästi ja pelmeenist sai ka midagi vist. Ja sellega etendus lõppes.
Sellistest kastidest võetakse vist iga õhtu uus lugu välja
Uurin veel registratuurist, et mis saab trummidest? Lubatakse, et ehk õhtu poole veel tuleb. Sean ennast siis taas ootele ja jälgin draamat esiuksel kus miski sõbralik kass tahab sisse tulla ja valvurionu temast lahti ei saa. Siis ilmub kohale jutuvestjast vanatädi ning räägib kassiga mõnda aega, silitab teda ja kaovad mõlemad siis koos öösse.
Sutsu enne kaheksat tõuseb kogu fuajees viibiv hotellirahvas püsti kui üks mees ja hakkab uksest välja marssima. Mind tõmmatakse ka kaasa kuigi mul pole õrna aimugi mis toimuma hakkab. Ehk on siin ka satelliidihuvilised, kes kella pealt ülelennu aega teavad. Tuleb aga välja, et valmistume mingisuguseks paraadiks. Kõigile jagatakse kätte paberlaternad ning hakkame kaheses rivis mööda tänavat küla keskme poole liikuma. Ma ei tea mis toimub aga ülidamalt lahe tunne on mingisugusest traditsioonist osa võtta. Ligi sajapealine seltskond yukata'des ning helendavate paberlaternatega liigub ühes sammus aina edasi ja edasi.
Meie rongkäigu lõpetab aga kahjuks äkitselt alanud vihm, mis ükshaaval laternaid kustutama hakkab. Rahvas keeratakse ringi ning suundume enne sihtpunkti jõudmata tagasi hotelli kus kõigile jagatakse käterätid ja uued yukata'd. Pidu lõppes küll enneaegselt aga midagi nii organiseeritut ning külalisi kaasavat pole ma veel kusagil ööbimisasutuses näinud. Mulle meeldis täiega ning vist proovitakse rongkäiku homme uuesti. Pärin ühelt hotellikülaliselt aru, et millega tegu oli. Seletuste kohaselt juhatatakse laternarongkäiguga esivanemate hingi teise ilma ning meie sihtpunktiks oleks pidanud olema mõni pühamu kus veel oleks palvetamine toimunud. Püüame siis tänavale jäetud esivanemad homme uuesti üles korjata ja ehk saab siis rituaal lõpule viidud.
Jututamiseks meile aga pikalt aega ei anta, sest õige pea algab Taiko trummide etendus. Maikadega poisid tarivaad lavale suured ja väikesed trummid ning lühikese sissejuhatuse järel hakkavad neid uhmerdama kuis jube. Kogu ruum kaigub võimsast müdinast nii, et ihukarvad tõusevad püsti. Müdina vahele kajab ka trummarite sõjahüüdeid kui rütm jälle uue hoo saab. Järjekordselt midagi nii ägedat mida ma pole reaalelus sedasi kogeda saanud. Mehed müttavad ikka mõnda aega ning leemendavad varsti higist.
Poisid uhmerdavad mõnuga
Etendus lõppeb ja tormiline aplaus ei taha neid kuidagi minema lasta. Siiski toonitatakse, et nüüd on käes tee aeg ja hotelli fuajees serveeritaksegi kõigile rohelist teed ning jaapanipäraseid marineeritud snäkke. Sellega on õhtu lõppenud ning igaüks võib nüüd omas tempos toimetada, minna kas hotelli vannidesse või baari napsutama.
Külastan ka ise sise- ja välisbasseine ning keeran magusa une saabudes varakult magama. Oli täna vast päev. Ütleks, et kõige rohkem kultuuri ühes päevas ja seda juba puhtalt hotellis. Oleks vaid kõik ööbimiskohad sedavõrd mõnusasti organiseeritud.
Magusaid unenägusid,
Reede 19.08.2016 (Shima Onsen)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar