Kätte on jõudnud viimane hommik Hakone's. Lausa kurb on lahkuda nii ilusast kohast. Korter on super, suur, mugavustega ning väga korras. Asukoht on samuti super, ma ei oskaks paremat siin kandis hetkel soovidagi. Ja lõpetuseks kogu Hakone olustik ning elutempo mis suurlinnadest erineb. Kui enne ma valisin välja tulevase elukoha Kamakura's, siis nüüd sooviksin ma enam elutseda Hakone's. Tõsi, see asub Tokyo'st ning potentsiaalsetest töö- ja ostlemisvõimalustest kaugel kuid sellises kohas elades on auto juba nagunii vajalik tarbeese, puhtalt juba mägedes tuuritamiseks.
Jätame kurbusega oma nunnu korteri maha ning sõigame viimast korda põõsarongiga mäest alla Hakone-Yumoto'sse ning sealt juba Odawara'sse. Siin on võimalus suhteliselt väike ots sõita Yokohama'sse Shinkansen'iga. Distants on küll väike, aga reisikaaslased saavad kätte oma esimese kiirrongi kogemuse. Juba perroonil esimesest äkitselt mööduvast Shinkansen'ist tekkinud müra ja õhulöök paneb noorema neiukese kiljuma ning ohutut kohta otsides ringi kepsutama. Koomiline vaatepilt, aga esmakogemus on tõesti võimas nende rongide puhul. Shinkansen'i rongid sõidavad maksimum kiirusega kuni 320 kilomeetrit tunnis ning seda on hästi tunda tunnelitesse sisenedes ning teistest rongidest möödudes. Samuti on rongis ringi kõndides hea tajuda rongi laskumist või tõusu.
Kui lõpuks Yokohama'sse kohale jõuame, hakkab kibe vaidlus asukoha ning suuna pärast. Suurlinna asi, kõik on teisest mastaabist ning hooned ja keskused laiuvad sadu meetreid maa alla ning maa peal. Sedasi me seal siis seisame, igaühel erinev arvamus, kus suunas võiks meie lõpppunkt asuda.
Teel edasi liikudes, küll juba kõrgemal korrustel kuid reaalselt mitte veel kordagi palja maa peale jõudes, ületame ühe jõe ning leiame end suurest üllatusest Nissan'i keskusest. Kohe hakkavad siin silma kaks pärlit, üks ilusam kui teine.
Nissan Skyline GT-R teine põlvkond R32, legendaarne auto. Austraalias muudeti omal ajal võidusõiduseadusi, et see võitmatu masin riigist välja puksida.
Nissan Skyline GT-R teine põlvkond, puhas ilu kehastus. Kahjuks ainult 197 säärast ehitatigi. Ei tea kas kusagilt ühe eksemplari endale ka soetada õnnestuks, et Hakone mägedes tuuritada.
Lõpuks maapinnani jõudes läheme linna keskmesse jõudes eri suundades, kuna mina ööbin siin kapselhotellis, ning neiud traditsioonilises hotellis. Check-in tehtud uurin natuke oma koikut ning hotelli pakutavaid võimalusi.
Kuigi preemium kapsel on kergelt öeldes pettumus oma kulunud välimusega, saab ülejäänud hoonestuga rahul olla. Hotellis on korruseid viis ning ainult kaks viimast ja esimese väike osa on eraldatud kapslitele. Teine korrus on kõiglile külalistele vabaks kasutuseks mõeldud sauna ja pesuruumid ning raamatukogu rikkaliku manga valikuga ja üldkasutatavate arvutitega. Kolmas korrus on hotelli oma söökla, suur puhkeruum suure teleri ning lamamistoolidega ning eraldiseisev ala isiklikke meediakeskuseid omavate lamamistoolidega. Igal korrusel on lisaks veel vetsud ja korralikud enesekorrastusnurgad peeglite, föönide ning kõige muu mõeldavaga. Kõik see muidugi hinna sees. Juurde tuleb maksta vaid Korea küürimisteenuse ning söökla eest. Pesuruumid katsetame ära kui linna pealt tagasi. Piirkond kus hotell paikneb näib aga natuke kahtlane kuna eriti suur kontsentratsioon on siin igasugu klubidel ning armuhotellidel või tavalistel bordellidel.
Taaskohtumise korraldame Yamashita pargis kus klõpsutame alustuseks niisama pilte ning siis suundume ägedale Yokihama terminalile mis ühtlasi täidab väga põnevat avaliku ruumi rolli.
Nimelt on terminali katus avalikusele avatud lainetav puitterrass. Terrassil on nii lebotamise alad, portatiivsed pubikesed ööeluks ning lava ürituste korraldamiseks.
Kui siin tehakse alles ettevalmistusi öiseks mölluks, siis terminalist kaugemal kaldapealsel on muusikafestival juba alanud ning kiljuv ja trampiv rahvamass kostub kaugele.
Meie aga võtame suuna Minato Mirai'le, et enne pimedat veel üht teist ära näha. Peatume Cosmo World'i lõbustuspargis kus teeme ka väikese sõidu vaaterattal ning mina üksi naudin üht väga äkiliste suunamuutustega sõidukest. Viimane on ägedam isegi Soome Linnanmäki lõbustuspargi atraktsioonidest.
Õhtu lõpetuseks võtame mõned snäkid ning tsillime niisama terminali katusel sooja suveõhu tuule käes. Ka kella kümne lähenedes on ilm veel Eesti mõistes üüratult palav.
Teel hotelli juurde on pimedaga minu rajoon elule tärganud ning igasugust rahvast liigub ringi. Kangialustest hiilivad ligi tüübid ning tevad juttu selgeksõpitud malli järgi: "Pardon Sir, drink? No, sex?" Teekonnal hotellini tuli pakkumisi kahel korral. Ka hotelli aknast hiliste tundide saabudes on näha kuidas kaup tänavatele tuuakse.
Õhtut jäi lõpetama hotelli veekeskuse külastus kahe sauna, soome ning auru, ja nelja basseiniga. Tegu pole küll onseniga kuid vaheldusrikkus teeb Kinosaki omadele silmad ette. Pesus käidud, lõpetatakse filmiruumis õhtut Mononoke Hime'ga.
Ja minu täielikuks üllatuseks saab kapslis täiesti magada,
Reede 05.08.2016 (Yokohama)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar